Kummituslugu: armuvalus munk otsib Laial tänaval kallimat üle poole tuhande aasta

Tallinna vanalinn on täis lugusid ja legende, mis on meieni jõudnud keskajast – perioodist, kui Tallinn nautis oma hiilgeaega. Enim esile tõusvad tegelased neis on kaunid naised või mungad.

Ilusad naised ilmuvad kummitustena oma kunagistesse elupaikadesse meenutama mõnda õnnetut armastust või otsima oma kadunud last. Munki on eriti tihedalt Toompea ja all-linna piiril: Taani kuninga aias löövad mungad tantsu ning Lühikese jala tornis ilmutab ennast kuulus kiuslik munk Justinus. Munkadega seotud lugusid leiab aga mujaltki. Siin tuleb näiteks pikemalt juttu Laial tänaval kummitavast munk Hiltenist.

Tõenäoliselt kuulsaim mungakummitusega maja asub aadressil Lai tänav 29. Laial tänaval kõndija tunneb maja kohe ära selle järgi, et selle ette on istutatud kaks suurt pärna: nagu tänava nimigi ütleb, on seal alati olnud puudele piisavalt ruumi, mis pole vanalinna tänavatel just tavaline. Pärnad on legendi järgi pärit ajast, kui Peeter I isiklikult tollasel majaperemehel Johann Hueckil (ilmselt) 1721. aastal külas käis.

Istudes kuumal suvepäeval Huecki maja ees, tundis tsaar puudust kõrvetava päikese eest kaitsvast varjust, aga Tallinna selleaegsed ehitusmäärustikud ei lubanud tänavatele puid istutada. Valitsejana andis Peeter I selleks majaperemees Hueckile eriloa ja nii kasvavad suured pärnad maja ees praegugi. Need pole küll päris Peetri ajast, vaid nende toonaste puude lapselapsed. Lai tänav 29 maja kutsutakse ka aastatel 1683–1939 maja omanikuks olnud perekonna järgi Huecki majaks.

Kirglik kerjusmunk

Kummitusloo maja praegugi külastavast armunud mungast avastas 1934. aastal Tallinna linnaarhivaar Paul Johansen Lübecki linnaarhiivist Saksamaal ning avaldas selle kolm aastat hiljem ka ajakirjas „Linnad ja alevid“. Lugu algab umbes 1457. aastal, kui Lai 29 majas elanud peretütar ja kaupmehe lesk Wendele astus oma teise abiellu kaupmees Herman Grevega.