MATKAJUHT: „Enne abiellumist võiks üheskoos kanuumatkal ära käia.“

Tümps! Kanuu enam edasi ei liigu, vaid istub keset kärestikku kahe salakivi vahel nagu nõiutult. Kiikan selja taha – paariline, kes sõudis, nagu jaksas, laiutab süüdlaslikult käsi. Läks, nagu läks. Ohkan ja võtan ettevaatlikult teksad jalast. „Armas kallis hea paat, palun-palun-palun, ära mine ümber!“ – hääletult palvetades ronin üle paadiserva kivide ümber keerlevasse vette. Õnneks olen oma kanuukatsetusega alustanud suvel.

Paat ei lähegi ümber. Karge voog haarab jalgadest. Hea, kui nüüd ise ümber ei kuku! Lükkan paadi vabaks. Nii. Nüüd tuleb kuidagi kanuusse tagasi saada, soovitavalt nii, et see ikkagi ümber ei läheks. Imekombel ei lähe.

Kanuuga sõitmine on meeskonnatöö. Meelis Parijõgi kes on juba paarkümmend aastat Lammasmäe puhkekeskuses kanuumatku korraldanud, ütleb, et kanuu ninas istuja on nagu kaardilugeja – tema annab oma selja taga olevale ja seetõttu üsna piiratud vaateväljaga paarilisele teada, mis paadi ees toimub: kus varitsevad takistused, näiteks jõele langenud puud; hõikab „vasakule“ ja „paremale“. Tagumine mees (tavaliselt ikka mees või ka tugevam naine) teeb tüürides suurema töö ära. Põhimõtteliselt on esimene nagu Martin Järveoja ja teine nagu Ott Tänak.