Surmajuhtumite põhjuseks on tihtipeale see, et inimesed võtavad ette uusi, ent ohtlikke seiklusi, millega muidu kodumaal ei tegele.Foto: PantherMedia/Scanpix
Reisimine
26. veebruar 2020, 21:49

Välismaal sureb igal aastal umbes sada eestimaalast (5)

Paraku juhtub välismaale reisima läinud eestimaalastega kõiksugu õnnetusi, mis harvadel kordadel võivad lõppeda ka kõige kurvemalt, inimese surmaga. On ka kodanikke, kes elavad püsivalt või osa aastast välismaal, võivad seal siitilmast lahkuda ning siis tahaksid lähedased kadunukese kodumaal viimsele teekonnale saata.

Eesti inimesed teevad aastas ligikaudu 3 miljonit välisreisi ning püsivamalt elab välismaal üle 200 000 eestlase, kellega tuleb keskmiselt aastas ette ka ligi sada surmajuhtumit. Turistidega võib juhtuda õnnetusi liikluses, ujudes, kõrgetes kohtades turnides, aga ka siis, kui inimest vaevab mõni krooniline haigus või tabab teda ootamatu terviserike. „Kuigi statistika järgi toimub enamus surmajuhtumitest kodus, siis paraku peab kindlustus siiski tegelema ka välisriigis surmaga lõppevate õnnetusjuhtumitega. Ka välisreisidel tuleb ette kõige halvemat, eriti kuna reisil ollakse uues keskkonnas ja võetakse ka ette tegevusi, mida tavapäraselt ei harrastata,“ selgitab Salva Kindlustuse reisikindlustuse osakonna juht Epp Ulfsak pressiteates.

Kui inimene sureb mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis, pole asi tema lähedaste jaoks kõige hullem (jutt siinkohal siis muidugi mitte emotsionaalsest traumast, vaid praktilistest küsimustest nagu põrmu kättesaamine ja kindlustus). Ent kui kurb õnnetus tabab mõnel kaugemal, eksootilisemal, bürokraatia mõttes segasemal-aeglasemal maal, võivad lood olla kehvemad. „Näiteks möödunud aastal oli juhtum, kus bürokraatia peale kulus lausa pool aastat enne, kui hukkunu tuhk tagasi kodumaale jõudis,“ räägib Ulfsak. Väljaspool Euroopat toimuvate surmajuhtumite kulutused algavad enamasti 10 000 euro kandist. „Kulude suuruse määrab paljuski see, kas lähedased soovivad kadunukest välisriigis kremeerida või soovitakse surnukeha tagasi toomist kirstus,“ selgitab Ulfsak. Kui hukkunul mingit kindlustust pole, siis katab perekond kõik kulud. Kui lähedastel selleks vahendid puuduvad, siis tegeleb kuludega hukkunu tööandja või kohalik omavalitus ning seejärel vajadusel riik. 

Paraku ei puudu surmajuhtumitest ka need intsidendid, kus inimene läheb vabasurma. „See variant on lähedastele veel eriti traagiline löök, sest kindlustused suitsiidijuhtumitest tulenevaid kulusid ei kompenseeri,“ märgib Ulfsak ning lisab, et raskete krooniliste haiguste puhul katab kindlustus surnukeha kojutoomise kulud, kuid mitte ravikulud.

Oma reisi saab registreerida välisministeeriumi portaalis Reisi Targalt, siis on ka riigil täpsem ülevaade, millistes võimalikes ohupiirkondades meie inimesed võivad viibida. Praegu registreerivad reisisellid hinnanguliselt vaid kusagil 4 protsenti kõikidest reisidest.