Kristjan Jõekalda: parim koht maailmas on Jaapan (11)

Telenägu Kristjan Jõekalda on Ameerika Ühendriikides käinud läbi nii Lääne- kui ka Idaranniku suurimad linnad. Mõni aasta  tagasi veetis ta koos Teet Margnaga oma telesaate tarbeks USAs järjest kolm nädalat. Üle said vaadatud nii Los Angeles, Las Vegas, San Francisco, New Orleans, Miami, Washington kui ka New York.

 „Kõige mõnusama fiilinguga neist oli San Francisco. Nii kodune, nagu Pärnusse oleks jõudnud. Võrreldes teiste Ameerika suurlinnadega polnud tänavatel mingit trügimist, elu kulgenuks justkui omas mõnusas rütmis. Me viibisime seal muidugi vaid mõned päevad, oleks aega olnud rohkem, ehk siis oleksime ka Frisco Koplid ja Lasnamäed üles leidnud,“ arvab Kristjan.  

„San Franciscos lihtsalt oli kõik nii teistmoodi kui mujal Ameerikas. Esiteks muidugi linna vaatamisväärsused. Sõitsime meiegi vaatama kuulsat Alcatrazi vanglat, kõndisime Kuldvärava sillal (Golden Gate). See on täpselt nii võimas nagu filmidest nähtud. Aga kindlasti tuleks ära käia ka Kalamehe kail ehk Fisherman's Warfil. See on üks mõnus jalutuskäik mööda rannaäärset ala vaadetega San Francisco lahele ja Alcatrazile. Lisaks on see tulvil suveniiripoekesi ning koduseid toite pakkuvad pererestorane ja kohvikuid, aga juba toona oli Friscos ebaameerikalikult palju mahetoidurestorane,“ räägib armastatud telenägu.  

Lisaks soovitab ta põigata Haighti rajooni, 1960ndate Ameerika hipiliikumine „Summer of Love“ sai alguse peamiselt Haight-Ashbury piirkonnast. Ning sõita trossraudteel. San Franciscos on kolm väga ilusate vaadetega trossraudteed ning ühe suuna pilet maksab viis dollarit. 

Kristjani sõnul saab linnas kenasti ilma autota hakkama, sest kõik olulisemad sihtpunktid asuvad jalutuskäigu kaugusel. „Hoolimata sellest, et San Francisco asub paljudel küngastel, see kohalikele ei loe. Rahvas sõitis ratastega! Tallinnas ma eriline rattasõber ei ole, aga San Franciscosse pikemaks jäädes ning sealselt väga inimsõbralikku liiklust ja mõnusat kliimat arvesse võttes oleksin kindlasti endalegi jalgratta soetanud.“  

Paljude ameeriklaste jaoks on just San Francisco USA toidu- ja veinipealinn. Veinipealinn seetõttu, et  Sonoma ja Napa orgude veiniistandused jäävad linnast vaid vaid paaritunnise autosõidu kaugusele. „Aga kaugele ei jää ka Las Vegas, nii et kõik turistid, kellele San Francisco jättis veidralt ebaameerikaliku tunde, saavad seal oma „päris“ Ameerika laksu kätte,“ naerab Kristjan. 

„Mul ei ole kodus ka kemps nii puhas!“

Parim koht maailmas, mida Kristjan hea meelega uuesti külastaks, on Jaapan. „Ma ei oska eraldi välja tuua mitte ühtegi piirkonda ega isegi mitte ühtegi linna – lihtsalt kõik ongi nii eriline,“ kinnitab kogenud rännumees. 

„Tokyos elab umbes 15 miljonit inimest, aga sellest ei saa absoluutselt aimu, sest pool linna elu on viidud maa alla. Seal oli nii harjumatult vaikne,“ tunnistab Kristjan, et ta kujutanud ettegi, et selline riik maailmas olemas on. 

Eriti avaldas talle muljet jaapanlaste lõputu viisakus ja kaasinimese austamine. „Viibisime Jaapanis kolm nädalat ja kogu selle aja jooksul ei astunud mulle mitte keegi kordagi isegi varbale. Alles tagasireisil Vantaa lennujaamas, kus kaks soomlast valjuhäälselt hõikusid, sain aru, millisest imelisest paigast ma tulen,“ ütleb Kristjan ja lisab, et tal on kurbi kogemusi Venemaa avalike kehakergendamisasutustega. „Kord oli üks nii ropp, et ravis mu iseenesest kõhulahtisusest terveks. Aga kui ma Jaapanis ühes metroopeatuses sisenesin WCsse suurte kahtlustega, jäin vetsu-uksel nagu sammas seisma – mul ei ole kodus ka kemps nii puhas!“ ei mõista ta, kuidas jaapanlased seda küll suudavad. Nagu ka lõputult rahu säilitada. „Teenindaja luges bistroos lakkamatult naljaka papagoihäälega arveid kassaarvutisse, sest mustmiljon hieroglüüfi ei mahu klaviatuurile ära,“ toob ta lõbusa näite kohalike stoilisest meelelaadist. 

Arvestades, et järgmisel aastal toimuvad seal suveolümpiamängud, soovitab ta kõigil, kes tahavad Jaapanisse minna, juba praegu piletid ära osta ja hotellid broneerida. Aga eeltööd tuleb omal käel reisides kõvasti teha. „Vastasel juhul veedad poole oma reisist maa all. Logistika peab paigas olema, sest vahemaad on pikad. Tokyos kulub  näiteks Kalaturult keisrite linnajakku ja sealt samuraimuuseumi sõitudeks metrooga kolm korda 45 minutit. Meie teejuhiks oli Riho-Bruno Bramanis, aga isegi tema ei jõudnud meile näidata kõike, mida Tokyo endas peidab,“ mäletab Kristjan, kuidas nad korduvalt kahetsust tundsid, et ekskursioonibuss ootamas polnud. 

„Euroopa parim riik on konkurentsitult Saaremaa.“ 

Euroopa parim riik on Kristjani sõnul konkurentsitult Saaremaa. „Olen päris palju Euroopas ringi rännanud, otsaga isegi Aafrikas ja Egiptuses ära käinud. Eriti Egiptusesse ei läheks ma iialgi enam tagasi,“ kinnitab armastatud telenägu ja tunnistab, et erilist muljet pole talle jätnud mitmed teisedki sihtkohad, mille järele ikka ja jälle õhatakse. „Saaks ometi Hispaaniasse! Aadria mere rannikule! Mulle ei meeldi paljude riikide minu meelest lausa ametlik turismipoliitika: turist, anna oma raha nüüd siia ja kao minema! Meil on su hotellituba uutele tulijatele vaja!“ ütleb ta ja viskab õhku küsimuse, miks me üldse reisime. 

Ning kohe ka vastab ise. „Et end mõnusalt tunda, patareisid laadida, uusi elamusi hankida. Kõike seda saan Saaremaalt. Igal aastaajal, ka aasta kõige pimedamatel päevadel. Õieti ei lähegi valgeks, vahel harva mõni auto sõidab majast mööda. Teeme sõpradega tule üles, naudime seda vaikust. Tunnen, kuidas sügiskaamos poeb mõnusalt hinge,“ kinnitab Kristjan, et maamunal pole ühtegi teist kohta, kus hing niimoodi puhkaks.