JÕULUAPSUD | Kui kõik ei lähe nii, nagu plaanitud!

Kaks ühes
Elerin Loik (38) Harjumaalt
„Mõni aasta tagasi ostsime lapsele jõuludeks suure kastiauto, mis oli osaliselt karbi sees. Tõime selle koju ja peitsime isa tööriiete alla. Enne jõule pakkisin auto ilusasti ära. Kui pooleteiseaastane Hugo aga jõulupäeval paki lahti tegi, vaatas talle sealt seest vastu ka üksik isa töösokk, mis oli salamahti kasti kukkunud.“

Õhtusöök kolmele
Meta Haamer (89) Viljandimaalt
„Lõbus lugu juhtus minu ja abikaasaga aastaid tagasi, kui meil oli koer Robi. Olime kutsunud väikesele jõuluõhtusöögile naabrimehe. Katsin kena laua kolmele ja läksin veel muid toimetusi tegema. Tagasi tulles märkasin, et koer, kes muidu laualt kunagi midagi näpanud pole, istub nüüd ilusti külalisele kaetud kohal ja kugistab jõulusinki. Ju arvas, et pidupäeva puhul on tallegi koht laua äärde kaetud.“

Maiad pidulised
Marju Haukamägi (54) Põltsamaalt
„Aastaid tagasi tegime kindla eesmärgiga rohkem piparkooke, et osa saaks ka kuusele riputada. Kaunistasime koos lastega kuuse ära ja eks nad panid neid ka alumistele okstele. Hommikul olid piparkoogid puult kadunud, ainult mõni oli alles. Kes piparkoogid ära sõi, keegi ei tunnistanud, ainus, kes magas magusasti kuuse lähedal, oli meie koer Tupsu-Lotte.“

Miski ikka reedab
Liina Hergauk (42) Harjumaalt
„Meenutasime just vennaga, et tema klassijuhataja, parimais aastais vanem proua, käis meil jõuluvana tegemas. Olime siis vennaga algklassi õpilased. Kuigi kostüüm ta seljas oli korralik ja varjas hästi, oli õpetajal üks iseäralik sünnimärk, mis ta siiski reetis. Siiamaani on soe tunne sees – ühest küljest armas ja südamlik, teisalt nii naljakas.“

Läbi higi ja pisarate
Ain Kabal (57) Harjumaalt
„Tõestisündinud jõulumuinasjutt: eit vaaritab, taat läheb laste ja lastelastega RMK loal riigimetsa jõulupuud tooma. Metsatee on vesine, nii et auto vajub mutta, kuuski pole aga kusagil. Nii langetame puid hoopis rataste alla, lükkame edasi-tagasi. Lõpuks lapselaps ja tütar libisevad kaelani mudasse. Koerad samal ajal leiavad metsast põdranaha ja kabjad ning toovad saagi paariaastasele lapsele, teisel nutuvõru suu ümber. Eit eksib appi tulles teel ära. Sõprade telefonid on väljas, ikkagi jõululaupäev. Lõpuks saan kätte klubikaaslase Valdiku, kes on 15 minutiga kohal. On põhjust rõõmustada ja Valdikule veel kord häid pühi soovida. Eitki jõuab kohale, aga kuuskedega on ikka kitsas käes, samal ajal kui leppi ja kaski on igal pool, nagu ka muda. Koerad lähevad soosse ujuma. Poeg kukub tagatipuks jõkke. Oleme meeleheites valmis juba poodi kuuske ostma minema, kui Jaan leiab õige puu. Otsustasime, et järgmine kord enam metsa kuuse järele ei lähe. Parem maksame rohkem!“

Vanainimese tunneb kaugelt ära!
Mai-Liis Raidaru (43) Harjumaalt
„Vanem poeg oli tollal umbes kahe-kolmeaastane. Meile tuli külla jõuluvana, kes tegelikult (üllatus-üllatus) oli hoopis meie peresõber. Kinkide jagamine sujus rõõmsalt, jõuluvana oli ülemeelikus tujus. Enne minekut peitis taat end raamaturiiuli taha ära ja meie poeg pidi ta üles otsima. See polnud poisile keeruline, piisas vaid riiuli poole vaatamisest, kui lausus nentivalt: „Näe, vanainimese pepu!“.“