Kiirabitöötaja Merike: „Kui ma telefonile ei vasta, siis hakkab abikaasa muretsema!“ (1)

Kuidas ja millal sai alguse teie töö kiirabis?

Töötan kiirabis juba alates aastast 1993. Minu töökoht on alati olnud samas majas, aga kiirabi omanikud on lihtsalt muutunud. Viimase konkurssi tulemusena saime Karell kiirabi osaks. 

Miks otsustasite sellise elukutse valida?

Kui aus olla, siis ma olen selle peale üpris palju mõelnud. Minu ema töötas haiglas registraatorina, lapsepõlves käisin ikka haigla vahet – ilmselt on ka see peamine põhjus. Mulle väga meeldib see töö! Muidu poleks nii kaua selle ameti peal. Tunnen rahulolu, kui läheb hästi ja saan inimesi aidata.

Kas lähedased on olnud ka mures ameti pärast, mis võib kohati olla üsna ohtlik?

Kuna olen seda ametit nii kaua pidanud, siis ilmselt on lähedased harjunud. Esialgu oli küll abikaasa mures, sest vahetused on pikad, suisa 24tunnised. Eks ta ole siiani mures, kui ma telefoni vastu ei võta.

Millised on olnud raskemad hetked?

Raskemad hetked on ikka seotud lastega. Kõige muuga harjub, kuigi alguses oli kõik raske. Nende huvitavamate sündmustega on nii, et halvasti lõppenud sündmustest kõneldes võime me omaste haavad lahti kiskuda. Muidugi jäävad meelde ka head sündmused, kui inimene saab tervelt koju, vaatamata raskele traumale. Palju jääb meie jaoks teadmatuks, kuna anname patsiendi EMOsse üle ja temaga tegelevad edasi teised meedikud.

Mulle meenub üks sündmus küll. Maakonnakiirabidel on vaja sõita pikki vahemaid. Kui kannatanu juures olev inimene kohapeal vajadusel elustama ei hakka, ei ole meil kohale jõudes enam midagi teha. Meil oli selline situatsioon, kus tänu võõraste inimeste tegutsemisele ja elustamisele jäi inimene ellu. Meie sõit sündmuskohta võttis aega suisa 25 minutit, aga ajusurm tekib 7 minutiga. See juhtum on eredalt meelde jäänud ja rõhutab, kui oluline on kiire reageerimine. 

Kuidas saate rasketest hetkedest üle?

Mind hoiab sport! Kui peale rasket tööpäeva teed midagi füüsilist, siis lähevad lihtsalt mõtted mujale. 

Palun kirjeldage ühte tööpäeva?

Selles töös on iga uus tööpäev erinev. Tavaline päev on see, kui midagi erilist ei juhtu ja käime vererõhku mõõtmas. Teistsugused päevad on need, kui on rasked sündmused, mida õnneks siin Loksal palju ette ei tule.

Millised tundega lähete tavaliselt väljakutsele? Kas mingi ärevus on ka hinges või on see aastatega kadunud?

Eks esimestel aastatel seda tööd tegema hakates oli ikka teatud ärevus hinges, aga enam seda pole. Kui on mõni väga raske õnnetus ja oled teel sündmuspaika, siis kipub ikka kerge ärevus sisse tulema. Ilmselt on see pigem teadmatus, et mis pilt ees avaneb. 

Kas olete mõelnud ka elukutse vahetamise peale?

Nii nagu igas töös, on ka minul tulnud ette hetki, kui ei taha eriti tööle minna. Olen õppinud ka vahepeal kosmeetikuks, aga see amet mulle siiski ei sobinud. 

Millised on teie silmis murekohad kiirabitöötaja elukutse juures?

Pigem on see seotud inimestega, kes kiirabi kutsuvad. Tihtipeale kutsutakse kiirabi liiga kergekäeliselt. Iga valu puhul pole vaja kiirabi kutsuda, aga samas on ka hetki, kui on jõutud liiga hilja sündmuskohale. Nii ongi enne vaja kindlasti mõelda, kui tõsine olukord on. Kui kutsuda kiirabi iga valu puhul, võib samal ajal keegi märksa tõsisema murega abi vajada.

Kuidas tundub, kas teete seda tööd veel ka aastate pärast? 

Kui jõudu jagub, siis jätkan. Töö on tegelikult lisaks sellele, et on vahepeal vaimselt raske, ka füüsiliselt väga raske.