RAHVALOENDUS | Kui palju on Eestis mardi- ja kadrisante ning kelle püha see tegelikult on?

Meie sanditamiskombestikuga sarnased, rahvakalendri pühadega seotud maskeeritud külaskäimised on tuntud rahvusvaheliselt ja olemas pea kõikides kultuurides, kuid Eesti sanditamiskombestik on võrreldes ümberkaudsete rahvastega märksa traditsiooniderikkam. Milline on mardi- ja kadrisantide olukord täna, kuhu nende juured ulatuvad ja kas peaksime kartma kombe väljasuremist, selgitab sanditamise kampaania „Hakkame santima“ eestvedaja Kati Taal.

Mille poolest on siis meie mardi- ja kadripäev muu maailmaga võrreldes erilised?

Eesti kadri- ja mardikombestik on seotud pühakute Katariina ja Martini surmapäevadega ainult nime ja üksikute detailide (nt Katariina ratas) poolest. Eestlaste sanditajatel on pigem side eelkristlikust kultuurist pärit hingedeaja, esivanemate mälestamise ja uue maailmakorra loomise tavadega, st pööriaja rituaalidega. Novembrikuu rahvapärased nimed – hingedekuu, kooljakuu, soomlaste marraskuu (eesti rahvapärimuses surmahaldjas Mardus) – viitavad kõik mingile teistsugusele ajale. Usuti varem ja mulle näib, et n-ö loodususku eestlased usuvad ka tänapäeval, et sel pimedal, udusel ja sombusel ajal külastavad meie esivanemate hinged meie maailma, et vaadata, kuidas meil on läinud ja kuidas me hakkama saame.  

Kui populaarne on sandiskäimine täna Eestis?

Üsna tugevalt on see komme püsinud lasteaedades ja algklassides. Sanditamine arvatakse olevat pigem laste pärusmaa ja täiskasvanud inimesed, noored mehed (kes varasemalt just seda traditsiooni kandsid) pigem ei kipu minema, kui neil pole pikki aastaid enam harjumust olnud. Siiski ollakse kombest veel teadlikud ja iga mardipäeva eel hakkab sotsiaalmeedias uuesti plahvatuslikult ringi liikuma meem, mis kutsub üles halloween'i asemel mardipäeva tähistama.