Heidi Hanso: „Ma olen täiesti kindel, et autol on hing, seepärast patsutan ja kiidan teda alati, kui oleme sihtkohta jõudnud.“

„Maainimesel lihtsalt peab auto olema, sellest sõltub, kas lapsed jõuavad kooli-lasteaeda, kas saad vajaduse korral nendega traumapunkti sõita või kõik oma päevaks kavandatud tööd-tegemised ära teha,“ ütleb Pajuvärava talu perenaine, teletoimetaja ja saatejuht Heidi Hanso.

„Minu auto saab päris korralikult vatti,“ tunnistab Heidi: „See on ka põhjus, miks ma ei kuluta eriti aega selle põhjalikule kasimisele. Isegi kui ma haaran tolmuimeja ja teen kõik piinlikult puhtaks, on kolme päeva pärast seis ikka täpselt samasugune – nagu ma poleks seda autot mitte kunagi puhastanud. Talus peaks olema ikka tööauto ja linnaauto, aga minu majapidamises peab see üks hakkama saama kõigega: kui vaja, vean lapsi, kui vaja, siis kitsi-lambaid, linde, istikuid, isegi hobusesõnnikut täis kilekotid on tulnud autosse tarida.“

Ehkki poriseid jalamatte, hanesulgi, heinapepri ja igasugust muud kraami võib Heidi autost üsna sageli leida, on seal alati ka üks täiesti puhas koht. „See on puhas laik muidu tolmusevõitu armatuurlaual,“ muigab Heidi. „Puhas seepärast, et iga kord, kui oleme jõudnud sihtpunkti, patsutan seda kohta, et autot kiita. Alati ütlen sedasi aitäh! Olen päris kindel, et autodel on hing: kõige hullematest olukordadest on ta mu ikka välja vedanud, nii et olen täie elu ja tervise juures.“