Võõrkeel suhu paari nädalaga? Tõhus keeleõpe eeldab tahtmist ja tööd

Lõuna-Eestis elav Maris on keskealine naine, kel lapsed suureks kasvatatud ja kes nüüd oma valikutes taas üsna vaba. Et tööga on kodukandis just nii nagu on, hakkas Marisele järjest ahvatlevam tunduma sõbranna plaan: minna välismaale tööle. Esimese hooga oli ta selle küll välja naernud. „Ütlesin talle, et mõtle nüüd ise, kuhu me, kaks vanamutti, enam läheme, ei oska ju keeltki, see ikka rohkem noortele,” meenutab ta. Sõbranna ei jäta aga jonni: tema sugulane töötab Norras ühes majutuskohas, saab head palka, ei oska ka norra keelt, aga saab hakkama, saaks neidki tööle sokutada.

„Minu keeleõppimise aeg jäi põhikooli, siis sai see kolm ikka üsna suure vaevaga välja venitatud. Edasi õppisin kutsekoolis, nüüd ei mäleta ammuilma enam sedagi, mida kooliajal ehk oskasin,” räägib Maris. „Aga ju see töölemineku ja suure raha teenimise väljavaade ikka kuidagi kripeldama jäi, sest aina enam hakkasid silma reklaamid: „Avastasime kavala nipi, kuidas inglise keel mõne päevaga ära õppida!”, „Šokeeriv: naine õppis 73aastaselt ära inglise keele!”. Mõtlesingi siis, et ma pole veel viiskümmendki, ehk pea natuke ikka võtaks veel – kui seal räägib pealt seitsmekümnene, et polnud varem üldse inglise keelt õppinud, aga suutis paari nädalaga juba rääkida.”

Telliski Maris soodsa hinnaga kursuse. „Sain sada inglise keeles enim kasutatavat sõna. Mõtlesin, et mis seal ikka, ju on hea algus,” meenutab ta. „Ma sain need sõnad selgeks! Aega kulus selleks aga tublisti üle kolme nädala ja midagi rääkima ma küll veel võimeline polnud. Kui siis järgmisele tasemel jõudes jälle sada sõna sain, lõin käega – aega läheks üle kuu ja rääkida ikka ei suudaks, ei saa ikka andekate seitsmekümneste vastu. Ju olen siis mina see lootusetu juhtum.”

Praegu on Maris võtnud plaani suve hakul siiski Norrasse sõita – ehk tõesti õnnestub leida töö, kohapeal on keeleoskajaist eestlasi, kes saavad vahendada. „Räägivad ju, et keelekeskkonnas elades hakkad ise ka rääkima. Mine tea, kuidas sellega minu vanuses on, aga ehk saan hoopis norra keele selgeks,” ütleb ta ja tunnistab, et eriti lootusrikas ta küll pole, aga proovida siiski tahab – kaotada pole ka midagi.

Vanus ei takista õppimist

Nelja aasta eest jagas Õhtulehe koolituslisas oma kogemust supertulemusi lubanud keelekursusega 66-aastane Tiina. Tema kirjutas tookord nii:

„Lugesin internetikursuse reklaami ja mõtlesin, et oleks ju tore, kui saaksin näiteks reisidel omal käel asju ajada. Vormistasin tellimuse, maksin väikese summa ja meilile saadeti inglise kõnekeele sõnaraamat, mille avalause hõiskas: vestle inglise keeles juba 14 päeva pärast. Üle oli korratud seegi, et programm pakub uut inglise keele õppemeetodit, mis on nii tõhus, et täiskasvanud omandavad inglise keele palju kiiremini kui väikesed lapsed. Sõnaraamat oli nagu turistivestmik, sisaldas väljendeid tutvumiseks, tänaval, bussis, restoranis, hotellis ja mujal vestlemiseks. Ikka nii, et väljend eesti keeles, inglise keeles – ja siis kirja pandud hääldus. Lapsed said nädalavahetuse perelõunal ikka kõvasti naerda, kui ma end neile keeleoskajana esitlesin: „Ju niid tu liiv dõ kiis hiir”, „Veer ar ju võrking”, „Gõu tru dõ park”. Järgmisel päeval helistas poeg, et maksis keeltekooli vestluskursuse eest raha ära, mingu ma ja õppigu.”

Et sama teema nüüd taas üles kerkis, võtsime Tiinaga taas ühendust, et uurida, kas ja kui palju oli tal abi keeltekooli kursusest. Selgus, et krapsakas proua on kõik vahepealsed aastad keeltekoolis käinud.

„Selle esimese kursusega, kuhu poeg mu saatis, muutus terve mu elu,” õhkab ta. „Sattusin seal kokku reisihuviliste seltskonnaga – minust küll pisut nooremad, aga ka just selleks kursusele tulnud et reisimiseks elementaarne keeleoskus kätte saada. Esimesele ühisele reisile läksime juba sama aasta suvel. Nüüd ongi nii, et käime koos keelekursusel, saame kokku ka väljaspool seda, teeme reisiplaane, otsime taskukohaseid võimalusi ja kui vähegi saame, rändame üheskoos mööda ilma ringi. Keeleoskusega olen sealmaal, et kõik argiasjad saan aetud.”

Tiina tunnistab, et on väga tänulik oma lastele, kes jõuludeks-sünnipäevaks-emadepäevaks ei too enam villaseid pleede või sooje susse, vaid lisavad mõne summa ema reisifondi kosutamiseks või toovad kviitungi, et keeltekooli järgmine poolaasta on makstud.

„Ei saa salata, et sellest on väga suur abi, ise ma seda kõike endale lubada ei saaks,” tõdeb Tiina. „Soovitan kõigile täiskasvanud lastele: aidake oma vanematel leida mõni sedasorti arendav hobi. Ja kõiki eakaaslasi julgustan: õppida pole tõesti kunagi hilja, hakake aga otsast pihta ja elu võib ikka väga huvitavaks minna!” Tiinal endal näiteks on plaan järgmise talve kõige kõledamad kuud hoopis soojal maal elada. „Ei ole ju umbkeelne enam, saan hakkama!” on ta kindel.

Mis tundub liiga ilus, polegi enamasti tõsi

 „Reklaamtekstid kütavad paraku tihti üles asjatuid lootusi,” märgib Tallinna keeltekooli arendusjuht Martin Krõlov. „Kommertssõnumitesse tasub kriitiliselt suhtuda, need pole kitsid lubama, et võid kuu ajaga saada keele selgeks või kaalust kümme kilo alla. Seda, et tulemuse saavutamiseks tuleb endal kõvasti tööd teha ja vaeva näha, ükski müügile orienteeritud sõnum mõistagi ei maini.”

Arendusjuht tõdeb, et kahtlemata on keele õppimine investeering tulevikku, kuid see tähendab siiski igapäevast tõsist tööd. Ei piisa ainult rühma- või individuaaltundides aeg-ajalt osalemisest ega veebikeskkonnast kuuldud sõnade-väljendite kaootilisest kordamisest – palju tuleb teha ka iseseisvat tööd: vaadata tunnis läbi võetud materjal hiljem veel üle, õppida selgeks uued sõnad, üritada õpitavas keeles ka tunniväliselt suhelda.

„Küsimus ei olegi niivõrd õppevormis kui motiveerituses,” ütleb Krõlov, kelle sõnul tuleb üha tihemini ette ka olukordi, kus selgub, et keeleõppega algust teinud inimene ei oskagi õppida.

„Kui alustada võõrkeele õppimist päris null-algaja tasemelt, tuleks võtta vastavalt võimalustele kas rühma- või individuaaltunde ning valida õpetaja, kes oskab õppijat juhendada tema emakeeles,” soovitab ta. „Kõrgemate tasemete puhul võib õpetada native-speaker – õpitavat keelt emakeelena kõneleja. Iseõppijana ilma igasuguse metoodilise toeta on päris keeruline hakkama saada, nii tekibki kergesti tahtmine käega lüüa.”

Õpitavat keelt tuleb aktiivselt kasutada igal võimalusel. „Kindlasti ei maksa peljata valesti rääkimist – vigadest ei tasu probleemi teha,”julgustab Krõlov. „Räägi, loe kuula ja kirjuta - tänapäeva tehniliste vahendite juures on selleks hulk võimalusi.”