Vahakangas – säästlik viis toidu värskena hoidmiseks

Aastaid tagasi võidukäiku teinud tööstusrevolutsiooniga tekkis kööki muu hulgas ka plast. Seda nii nõude kui ka toidukilena – ülimugav kasutada, aga eriti halb järeltöötlemiseks. Nüüd, kui inimesed järjest teadlikumalt oma eluolu jälgivad, on plasti kõrvale toodud mesilasvahaga immutatud kangas. Heal lapsel mitu nime – seda kutsutakse ka vahakangaks, toidumähikuks ja nakkekangaks.

Milleks mulle vahakangas?
Vahakangas on alternatiiv pakkekilele või fooliumile, mida pere naised köögis kasutavad. Viimaste vastu räägib eelkõige ühekordne kasutusvõimalus. Viskad ju üldjuhul kasutatud kiletüki ja fooliumi prügikasti, mitte ei pese neid. Looduse seisukohalt, kahandamaks plastireostust, tuleks kodus aga ühekordselt kasutatavaid tooteid vähendada. See on tee jätkusuutlikuma elu poole.

Kindlasti on paljud kuulnud ka seda, et toiduga kokku puutudes võib plastist ja fooliumist eralduda erinevaid keemilisi ühendeid, mida nende tootmisel on kasutatud. Kõik need õudusjutud on vahakanga puhul olematud.

Hingav mesilasvahakangas on antibakteriaalsete omadustega ning hoiab leivapätsi ja salatilehed kauem värskena, aeglustab poolikute avokaadode pruunistumist ega tekita juustule niiskust. Sel moel ei rikne toit nii kiirelt.

Ja kilerull kaduski
Avastasin vahakangad paar aastat tagasi ja kasutan neid siiani. Toidukilerull on sellest ajast meie kodus unustuse hõlma kadunud ja fooliumit kasutame väga harva, ainult grillides.

Mulle meeldib, et mesilasvahakangad on pakist välja võttes meeldivalt mesilasvaha lõhnaga, mis püsib pikalt kangal ka pärast mitmekordset pesemist. Alguses on kangatükid ka veidi jäigad, kuid mida enam neid kasutada, seda pehmemaks need muutuvad. Asetan kangatüki sageli kausile kaaneks või mõne pooliku puuvilja peale ning käte soojusega muljudes võtab toidumähik just sellise kuju, nagu vaja. Kuna vahakangas kannatab hästi külma, panen kausid sellega ka külmikusse.

Pärast kasutamist loputan kangatüki jaheda vee all üle, pigistan kokku ja panen pesuliisule kuivama. Mõne aja pärast voldin kanga kokku ja hoiustan sahtlis. Mõnikord kasutan puhastamiseks ka õrna pesuvahendit.

Vahakangas on minu arvates midagi kanga ja paberi vahepealset – siidise pinnaga ja imeliselt volditav. Näiteks voldin sellest ka topsikesi, kuhu pähkleid või väikeseid porgandeid lastele panna. See sobib tööle või matkale minnes ka võileiva pakkimiseks. Mõnel kangal on lausa nööp ja nöör küljes, et seda paremini kokku mässida. Oleme käinud perega ka matkamas nii, et mesilasvahakanga sisse on kaasa pakitud nii juust, viilutatud köögiviljad kui ka pirukad. Peab ainult meeles pidama, et kanga peal ei tohi midagi lõigata.

Kangas jääb vanaks
Vahakanga eluiga on peaaegu aasta. Vananenud kangas muutub õhukeseks ega hoia enam nii hästi vormi kui varem. Kui aeg käes, kasutan kangast näiteks tulehakatiseks või kompostin ribadeks lõigatuna.

Vahakangal on ma mõni miinus: seda ei tohi liigselt kuumutada, ka väga sooja veega pesta, sest vaha ja õlid võivad sulada. Kuna tegu on korduvkasutatava tootega, mida ei ole soovitatav väga kuuma veega pesta, pole hea selles arusaadavatel põhjustel hoida toorest kala ega liha.

Vahakanga plussid ja miinused:
+ On tehtud loodussäästlikest koostisainetest.
+ Korduvkasutatav kuni aasta.
+ Vähendab tunduvalt ühekordse kile kasutamist.
+ Hästi vormitav – võtab igasuguse kuju, mille ümber sa selle käte soojusega vajutad.
+ Kangas on vastupidav ega lähe kergelt katki.
+ Veekindel.
+ Võimalik kompostida.
+ Vana vahakangast saad kasutada tulehakatisena.
‒ Esmane väljaminek on suurem kui pakkekilel või fooliumirullil.
‒ Vajab puhastamist ja hoolt.
‒ Ei sobi liha ega kala katmiseks.
‒ Ei tohi pesta nõudepesumasinas.
‒ Ei tohi panna mikrolaine- ega tavalisse ahju.
‒ Ei kannata väga sooja vett.

POLEGI UUS TOODE! Ütlus «kõik uus on ammu unustatud vana» kehtib ka vahakanga puhul. Selline ainult mesilasvahaga immutatud kangas oli tuhandeid aastaid tagasi kasutusel ka Egiptuses.