SÕBRAKE: Sobitasin tutvust selle väga muheda olemisega kaamliga. Olen kindel, et ta nimi on Muhammad.Foto: Erakogu
Ele Kalda 14. september 2019 00:01
Jordaania pealinn Amman on kivilinn – kandiliste kivimajade siluetid paistavad nii kaugele, kui silm seletab. Amman on ka päris prügine linn. Äravisatud toitu, tühje pudeleid ja muud prahti vedeleb kõikjal. Selle kõige vahel lippavad ringi pudeliharja meenutavad kassid. Kui visata tühi joogipurk prügikasti, hüppab mitu kiisut sealt välja.

Jordaania pealinn Amman on kivilinn – kandiliste kivimajade siluetid paistavad nii kaugele, kui silm seletab. Amman on ka päris prügine linn. Äravisatud toitu, tühje pudeleid ja muud prahti vedeleb kõikjal. Selle kõige vahel lippavad ringi pudeliharja meenutavad kassid. Kui visata tühi joogipurk prügikasti, hüppab mitu kiisut sealt välja.

Amman on ka väga mitmekihiline linn. Tänavad on eri kõrgustel ning soovitud kohta jõudmiseks tuleb traavida mööda pikki treppe üles-alla ja rassida ülesmäge. Selleks, et jalutada kolme kilomeetri kaugusele, kulub poolteist tundi ning kohale jõudes ripub hing paelaga kaelas. Sestap ei näe ka tänavapildis lapsevankriga ega ratastoolis inimesi. Kui paar esimest päeva olid lihased õhtuks hirmus valusad, siis peagi jooksime mööda treppe mängleva kergusega. Ilm Ammanis oli augustis imeline: soojakraade 30 ringis, kuid õnneks puhus ka meeldiv tuuleke, nii et kuumus ei muutunud koormavaks.