Heidi Hanso suure väljakutse lävel: „Nüüdne roll on hoopis midagi muud!“ (4)

Vananeda ma veel ei karda, sest tervis on korras. Minu saladuseks on ikka see, et elan seal, kus tunnen end hästi, ning püüan teha asju, mis panevad silmad särama. Kui on mõni häda, vaatan esimese asjana looduse poole. Tean ka seda, et terve füüsise aluseks on ennekõike ikka korras katusealune – vaimu tuleb hoida. Seda vist õpin kogemuste kaudu küll terve elu. Keha ja emotsioonid on rohkem seotud, kui uskuda oskame.

Kõik loksub paika
Praegu tunnen kohe tervest südamest, kuidas kõik loksub paika, kuidas olen üha rohkem mina ja toon teadlikult oma ellu põnevaid tegevusi, mis mind toidavad. September toob tööalaselt kaasa suure väljakutse: astun saatejuhi rollis ekraanile ja kuigi kunagi tegin saadet oma elust ning kodust, on nüüdne roll hoopis midagi muud. Kaameraid ma ei karda, aga õppida tuleb tekste meelde jätma, mõtlema läbi oma küsimused ja olemine, nii et oma lugu saaksid jutustada need, kelle olen loomateemadel rääkima palunud. Seetõttu tuli mul
isegi läbida pisike meigikoolitus, sest need kolmekümne viie aastaga tekkinud
kortsukesed ja silmade alt õhenenud nahk vajavad enne kaamerat pisikest
värskendust. Lisaks võtsin kaks saadet toimetada, nii et teletöö tõttu veedan sügisel ja talvel pealinnas vähemasti kaks päeva nädalas ja ülejäänud päevad monteerin koduseinte vahel.

Kahe elu vahel
Kuigi kokkuvõttes oli meie suvi Pajuväraval harukordselt edukas ja rõõmupakkuv, ei ole sellest majanduslikus mõttes küllalt, et talu aasta ringi ära majandada. Seetõttu tulebki end kahe «elu» vahel jagada. Teletöö on mulle ideaalne, sest saateid tellitakse hooaegade kaupa. Nii et talvel rokin telemaastikul, suvel aga oma armsa Pajuvärava talu hoovis ja karjamaadel. Kogu selle virvarri, eneseotsingute, üsna tõsise tempo ja koormuse keskel seisavad kahekesi, väga vaprasti minu Uma ja Raju, kelle jaoks olen olemas nii palju kui võimalik, olgu ma siis füüsiliselt Saaremaal või võttemaratonil.

See eriline armastus
See suvi pakkus mulle huvitava võimaluse veeta kaks nädalat ainult Rajuga, sest Uma läks juba teist korda üksinda Türki, minu vanema õe juurde. See on väga põnev, kui saad järsku olla vaid ühega oma satelliitidest. See laps, keda sa arvad tundvat, avaneb siis hoopis uuel tasandil. Ta jagab mõtteid, mida tavaliselt räägib vaid oma õega, või ei räägi üldse, sest need teemad pole päevakorral. Kord tuli see kuueaastane poiss kelmika näoga minu juurde, võttis selja tagant karikakraõie ja teatas, et armastab mind hästi palju. Siis jällegi tantsis ta minuga sõbranna sünnipäeval nii usinasti, et teenis peo lõpus suure aplausi. Minu kodus kasvab väike džentelmen! Suur rõõm on tema kujunemisest osa saada.

Mis aga veel olulisem, ta hakkas mõtlema Umale. Magasin need kaks nädalat suuresti Raju kaisus ja igal hommikul ärkas ta sõnadega, et Uma tuleb koju kümne või viie või kolme päeva pärast. Milline armastus nende kahe vahel on! See on parim tunne maailmas, kui tead, et su pereliikmed üksteist sedasi hoiavad. Argirutiinis vist kipume seda vähem märkama, sest inimesed, kes on iga päev su ümber, on kuidagi elementaarsed. Rajuga kahekesi koos veedetud aeg oli mulle kindlasti üks selle suve suurhetkedest. Just nagu Umale reis soojale maale oma tädi juurde, kellega tal on niivõrd eriline ja tugev suhe. Jälle midagi, mis ju üldse nii enesestmõistetav pole. Küpsemaks saades olen õppinud selliseid asju rohkem märkama ja hindama. Tahaks, et järgmised kolmkümmend viis ja sealt veel mõnikümmend aastat edasi mind sama palju arendaksid kui need esimesed!