Heidi Hanso on ravimtaimede lainel: „Olen taimedest abi saanud nii külmetuste kui ka mõru meele korral!“ (24)

Meie välikäimla seinal on võimas nõukaaegne ravimtaimekalender, toas mitmeid raamatuid, kust taimede kohta jõudumööda uurin ja neid siis korjama asun. Reeglina valin tallele panemiseks taimed, mis kasvavad minu talu maadel. Mu sisetunne justkui ütleb, et Pajuvärava pererahva toetamiseks nad minu lähedale hoiavadki. Olen ravimtaimedest abi saanud palju nii külmetuste kui ka mõru meele korral.

Purkide kaupa ravimtaimi

Keegi taimetark ütles mulle kunagi, et niivõrd ei peagi uurima taime keemilist koostist (kuigi sellegagi tasub detailideni kursis olla, sest mõne taime toime on tugev), kuivõrd ütlema talle, mis abi sa temalt vajad. Mina räägin üsna tihti nii taimede kui ka loomadega ja tundub, et taimetarga mõtted peavad paika küll.

Minu kindlad lemmikud on naistepuna ja raudrohi, mida korjan oma hobusekarjamaalt. Pärnaõied jäid kahjuks tänavu varumata, sest minu armsad pärnad hoovinurgas kasvatasid nii vähe õisi, et ei raatsinud neid võtta. Küllap siis sel talvel külmetushaigused ei ähvarda, muigan lootusrikkalt.

Naistepuna on see võlutaim, mis Eesti kõige ägedama taimeteadlase Ain Raali sõnutsi pidi pikaaegsel kasutamisel aitama masenduse ja depressiooni vastu. Põlistarkuste ja rahvaravi kooli direktriss Kaia-Kaire Hunt aga teeb naistepunast ka õli, mida on hea panna valutavatele kohtadele. Nii ka mina. Naistepunas on minu jaoks eriline vägi, kohe tõmbab nende kuldsete õite poole, mis üha suuremas kambas mu talu ümber kasvavad.

Korjan koos lastega

Raudrohuteed joon jällegi rohkem maitse pärast, aga vanarahvas ütleb, et see taim teeb vere korda. Millegipärast on see teena ka tütar Uma lemmik. Tema ütleb, et tal on pärast talviseid kooli- ja trennipäevi üht head tassitäit raudrohuteed kohe väga vaja. Minu lapsed on üldse suured ravimtaimesõbrad. Kui keegi on küsinud, kuidas ma saan nad limonaadi asemel selliseid jooke jooma, siis ikka nii, et kutsun neid vahel kaasa korjama ja siis arutame, miks mingi taim vajalik on. Raju armastab väga kummeliteed.

Armas üllatus Pajuvärava talu eelmistelt elanikelt, kes mul pilvepiirilt ikka silma peal hoiavad, on vana hea piparmünt. Seda on tõesti kõik kohad täis. Nimelt kui vanale aiamaale lamba-aia ehitasin, selgus, et lambad seda vänge lõhnaga supertaime ei söögi. Ja see on vist tõesti ainus asi, mida nad ei söö! Nii on kogu mu hoov tänini täis korralikku, kanget ja võimast vana taluaia piparmünti, mida ma suures koguses kuivatan.

Kuivatamiseks on mul varutud kaks dehüdraatorit, mis kuivatavad taimed õigel temperatuuril üsna lühikese ajaga. Siis panen taimed klaaspurkidesse kööki riiuli külge rippuma või pimedasse konkusse oma aega ootama. Ega neil pikalt oodata tulegi, kipuvad liiga kähkugi otsa saama.

Liha ja seened ja marjad

Lisaks on mul kaks sügavkülma: üks kõikvõimalike marjade jaoks, teine liha tarvis. Uma ja Raju armastavad külmutatud marju lausa nii palju, et neid ma ise kasvatada ei jõua – ostan kohalikelt inimestelt. Sel aastal läks sügavkülma paarkümmend kilo maasikaid, mõni kilo erinevaid sõstraid ja kümmekond kilo kirsse. Kohe, kui saan mahti, korjan ka korraliku portsu mustikaid. Sügisel lisanduvad kollektsiooni nii astelpajumarjad kui ka jõhvikad. Muidugi korjan ja kuivatan või külmutan-marineerin kõikvõimalikke seeni, mida Saaremaa metsad pakuvad.

Ühtlasi vaatan kriitilise pilguga üle ka oma linnu- ja loomakarja, et noored jäärad-kuked aitaksid meie perel poeliha ostmata talve üle elada. Katsume ikka asjatada niimoodi, et võimalikult palju meie toidulauast tuleks oma talust.