Jääb küll elu seisma. Isegi vägagi seisma jääb. Kui sul ei ole tugisüsteemi, kes koera vahel hoida võtaks. Momendil enda koer juba 13 aastat vana ja viimased 5 aastat ei ole saanud terve pere koos enam ühelgi reisil ega üritusel käia mis kestab kauem kui pool päeva. Varem sai koera vanavanematele sokutada, aga nüüd on kõik surnud. Niisama tuttavatele või sõpradele ei taha ka koera jätta ja ega ega nii vana koer enam võõrastega lepigi. Seega peab alati keegi koeraga kodus olema. Nagu vanuri hooldaja.
Ma pean vist selgitama, milline see minu koeraelu on. Korralik toit, 3-4 korda päevas jalutamine. Silitatakse ja sügatakse ka, kammitakse ja pestakse, kui vaja. Kui inimene istub jõude, võin sülle ronida või tema kõrval diivanil külitada, aga musitamist jms küll ei ole.
Lemmikloom pere > asjad hakkavadki paremini edenema.
Proovin põhjendada: esiteks inimene hoolitseb kellegi eest, see ennab juba suure positiivse laengu, et sind on kellelegi vaja. Tegutsemine: koeraga õues jalutamas käimine > koer nuusib ja uurib ümbruskonda ja sa ise hakkad ka märkama, mis õues ümberringi toimub > su meeled avanevad, uusi mõtteid
ilmub su pähe. Jalutamine on nii mõnelegi veikse trenni eest. Ja kui õhtul magamise aeg, siis sirutavad nii koerkui ka koera parem sõber (peremees, perenaine) end mõnuga voodis, sest päev/õhtu oli hingele ja kehale kosutav.
nii ongi.Minu armsat koera pole enam minuga.Minu elus on tühik,mis mitte kunagi ei täitu.Ma ei võta kunagi enam koera, see kaous on nii valus.Mõtlen talle iga päev.....
Nüüd on lemmikloomana hakatud üha enam pidama boamadu. Saab kaissu võtta, sööb harva, hoiab kontvõõrad eemal, ja kui tuleb kange isu temaga "jalutama minna", minnakse Harku randa ujuma. Ah jaa - karvu ka ei aja.
paraku ei võeta ei lapsi ega loomi igale poole kaasa. Kui sul on laps või lemmikloom, pead ikka natuke arvestama, et igale poole vabalt sisse marssida ei saa.Ma ei vihka lapsi ega loomi, aga ma ei ole ka nõus istuma kohvikus või kontserdil kui lapsed kisavad ja jooksevad sihitult ringi, koera koht ei ole ka kohvikulaua all, kaubanduskeskustest rääkimata.
Mul kass juba 15. Tuleb tõsiselt kaaluda, kas olete valmis selliseks vastutuseks, karvade koristamiseks, kui ta enne äratust sul une ära rikub, ussirohu andmiseks jne. Nüansse on palju. See ei ole niisama ninnunännu.
meie pere kassid ja koerad elasid kõik rõõmsalt koos.
Kui kodust ära olime, sii tagasitulles piilusime aknast (siis polnud kaameraid). Kassid ja koerad kõige suurema laiema diivani peal kõik koos ja üksteise kaisus.
Ja see karvade koristamine ning kasside liivakstide tühjendamine on
lihtsalt väike töö > arvestades, kui palju energiat, hellust ja rõõmu loomad pakuvad.
Koer on tore. Aga see eeldab temaga pidevat tegutseda tahtmist ja koolitamist. Ja mitte kunagi ei saa öelda, et mõni asi ei jää koera pärast tegemata. Ei saa ju eeldada, et keegi peab olema nõus sinu lemmikut hoidma. Ja mitte igale poole pole koera kaasavõtmine mõistlik. Endal mure, koer närvis ja ümbritsevatest inimestest vähemalt pooled ka.
Täpsustan, su elu ei jää seisma, kui tõstad koerajunni kilekotti. Nii iga päev. Mõni korjab marju, mõni seeni, mõni koerasitta kilekotikesse. Kannab seda näpuotsas koju.
Aga naabrite elu jääb küll seisma, kui üks laste mänguasjaks võetud koer iga 2 tunni tagant õues haugub. Naabrid ärkavad hommikul vara koos koeraga ja hilisõhtul saavad magama jääda, kui koer peale 23 vait jääb.
Tegelikult räägib iga lemmikloom armastuse puudusest. Jah ta aitab, jah ta on teraapiline. Aga ühel hetkel lemmikloom sureb. Ehk siis võttes lemmiklooma, võtab ka lemmiklooma surma kogemuse. Mida lähedasemad on suhted, seda hirmsam on see kurbus, kui loom sureb. Lemmiklooma võttes ja tema koos elades, valmistad endale seda kogemust ette, kui ta sureb. Sellega peab iga loomavõtja arvestama. Olen näinud kuidas looma surm murrab ka inimese. Inimene ei saagi looma lahkumisest üle.
Inimesed ka surevad, surevad ka lapsed. Elu ongi selline. Minu arvates see küll ei peaks olema mingi põhjus miks looma mitte võtta. Sureb ära, võetakse uus loom. Vähemalt loom armastab sind kogu oma elu tingimusteta, laps kasvab suureks ja siis oma elu peale.
Asi pole mitte surmas, vaid selles, kuidas see isik, kes on kogenud sellist tingimusta armastust peale looma surma edasi elab. Asi pole looma surmas, vaid inimese elus peale looma surma.
Alati võid võtta noore papagoi, kes elab 75+ aastat või siis sellise kilpkonna, kes ka 150 aastat välja veab. Aga siis on jälle mure, et mis lemmikloomast saab, kui peremees sureb...
Lapsepõlvest saati mälus,et alati enne puhkusele,reisile jne minekut tuli kutsule leida hoidja. Ja kerge see polnud. Tõotsin,et suureks saades ei kuulu loomad mu ellu ei kuulu. Seega kallid inimesed mõelge enne hoolega kui seote end lemmikutega aastateks.
Mina olen koduloomadega koos üles kasvanud, aga täiskavanuna endale samuti kodulooma ei soovi. Ma armastan loomi endiselt, aga ma ei soovi võtta endale elusolendit, kelle eest peab pidevalt hoolitsema ja ma ise midagi vastu ei saa. Koerad-kassid, väga toredad, aga ilma nendeta on lihtsam elada. Aga see on puhtalt mu enda arvamus. Kes tahab pidevalt kellegi eest hoolitseda ja muretseda, see tehku seda
Just see, mida/keda sa oma ellu nii kindlalt ei taha,
siis ühel päeval saabubki. Ilmselt tekib olukord, kus sa ei saa sellele lemmikule ie öelda ja ongi sul hea kodne lemmik.
Oleme samuti pidanud koera kuid hetkel enam ei soovi, sest.....Kui võtate koera, siis teadvustage, et temaga tuleb tegeleda ~ 10 + rohkem aastat. Nagu inimesed nii vananeb samuti ka koer ja temagi ei pääse haigustest, millesse tuleb suhtuda tõsiselt. Meie koer elas 14.a vanuseks, elanuks ehk tsipa rohkemgi kuid haiguse tõttu tuli ta magama panna, mis omakorda tõi kurbust. Nii et ootaks, mida kostab lauljatar nt 10.-ne aasta pärast?
ma pigem soovitaks inimestel mitte lemmiklooma võtta, su elu ei ole sellest parem kui õnnetu koer kuskil toa/aianurgas kõssitab. Kui kange tahtmine on looma võtta, siis vali parem kass, kes on piisavalt õnnelik ka toas magamise ja vähese tegevuse üle või hamster või kuldkala.
Koera võiks võtta need inimesed, kes tunnevad, et nad ilma ei saa. Et neil on vaja kedagi, kellega päevas tunde tegeleda, kelle vajadused panna eespoole enda omadest ja kes on pereliige ka siis kui on vaja kolida teise kohta, saadakse laps, uus elukaaslane!
Enamus inimesi EI PEAKS KOERA VÕTMA!
jah. See meenutab kunagiste naabrite juttu, et nende koer ei nuta ja ei ulu kunagi. Tegelikult ulgus koer päevad läbi, kui pererahvas päeval tööl oli ja nad ise seda ei kuulnud :D
KOMMENTAARID (62)