Jaagupipäev märgib suve keskpaika: töö tegemise asemel ennusta täna hoopis ilma (2)

Märksa laiemalt on jaagupipäev tuntud kui lõikusaja algustähis. Põhja-Eestis on seda ette võetud rohkem nn hädaleiva saamiseks, Lõuna-Eestis on jaagupipäeva peetud aga optimaalseks rukkilõikuse ajaks. Kui leivavili veel küps polnud ega kimbutanud ka näljahäda, lõigati mõnel pool ikkagi sümboolselt mõned viljapead või viljavihud ning toodi koju, nii nagu on karjalaskepäeval (1. aprill) toimunud sümboolne karja väljalask või künnipäeval (14. juuni) esimese vao kündmine. Lõuna-Eestis arvatud, et kui jaagupipäevaks on odral pea väljas, siis ei jäävat saagita.

Vanasõnalised tähelepanekud loodusest rõhutavad samuti sügissuve saabumist: veed hakkavad jahenema ("külm kivi visatakse vette"), kaovad valged ööd ("must mees põõsas"), väheneb päikesekiirguse intensiivsus ("kaste ei kao kannu äärest"), heintaimed puituvad ("raudnael läheb rohtu") jne. Muutustega looduses kaasnevad muutused töötsüklis. Heinategu pidi lõpetatud olema, sest niitmist peeti nüüdsest raskemaks ja heina kuivatamist keerukamaks, viljalõikus aga juba ootas järge.

Töö tegemise asemel oli see päev paslik ilma ennustamiseks – hommikupooliku ilm näitas talveilma jõuludeni ja õhtupooliku oma ilma pärast jõule.

Toredaid tähelepanekuid:

• Jaagupipäeval söödi värsket kartulit ja kala ning uudseleiba ja -putru.
• Keelatud oli maasikate korjamine - see muutvat uniseks.
• Ka käole hakkas just sel päeval odraokas kurku minema ning ta lõpetas kukkumise.