Heidi Hanso: „Olen täiesti häbenemata loomahull!“ (8)

Kõik algas 1994. aastal, kui sain oma esimese hobuse, põdrakarva metsiku tarpani Moskito, sõpradele Moska, kelle seljast ma alguses vähemalt 20 korda alla sadasin. Kartsin teda nagu tuld, aga võttis aega, kuni isa hobust taltsutas ja mind julgustas ning meist Moskaga sai imeline paar. Tänu Moskale olen täna see, kes olen. Mu suurim rõõm on, et see hobune ilutseb endiselt mu karjamaal.

Kui sul juba on hobune, kes tahab elada karjamaal, peaks tal olema mõni kaaslane. Minul on praegu neli hobust, kellest noorim on mõnenädalane, pluss külalishobune õe talust. Siis võiks sul juba olla ka talu ja kui sul on talu, mahub sinna palju rohkem linde-loomi, kui arvata oskad.

Loomad hoovis ja karjamaal ...

Et muru taluõuel oleks korralikult niidetud, tuleb võtta hani ja siis teine, et tal oleks vastassoost kaaslane. Päris muruniidukit mul polegi! Ei lähe kaua, kui sul on neid imelisi, aga kohutavalt lärmakaid linde kümmekond.

Kui on haned, võid sama hästi võtta ka pardid. Minule meeldivad väga india jooksupardid, ühed kõige koomilisemad linnud, kes siia ilma loodud. Hea uudis on see, et kui sul on haned-pardid, pole sul peale pika rohu ka tigusid. Samas ei maksa Pajuvärava õuele tulla valgete jalanõudega, sest siin on vähe kohti, kus linnukaka sisse ei astuks.

Ei saa ka kanadeta. Neid on meil kümneid erinevaid: on päästetud puurikanu, kes elu õpivad, on tõukanu, on aafrika kiiverpärlkanu, kes tegelikult on kalkunilased, ja on ka kalkuneid. Laudaseinal on võrepuur vuttidega, sest mida kirevam on munavalik, seda ägedam. Eraldi siristavad Pajuvärava hoovil viirpapagoid, kes suvel välistingimustes ilusasti toime tulevad.

Õunaaeda sobivad suurepäraselt hooldama kitsed ja lambad. Need loomad teevad kohe kindlaks, et ükski oks ei kasvaks allapoole nende kõrgust tagumistel jalgadel seistes. Saagikorjamise ajaks viin nad siiski mujale.

Pajuväraval on ka pesukarud, kaks daami, Meeli ja Maria. Neid loomi ei soovita ma kellelegi koju võtta (seaduse järgi enam ei või ka). Räägin sellest meeleldi pikemalt, kui meie segasumma neid vaatama satud.

Ja jänesed. Ja merisead. Need loomad elavad liigutatavates puurides, mida on hea uude kohta viia.

... ning ka elu- ja magamistoas

Pajuvärava tubadestki leiab igal aastaajal erinevaid loomi. Praegu on lastetoas suur puur kolmekümne kalkunipojaga, köögipõrandal puur vuti- ja kanatibudega ning pisikesed jooksupardikesed. Kõik need tibud on tulnud inkubaatorist ja vajavad kasvamiseks soojalampe ning pidevat tähelepanu. Tibud ajavad kohutavalt tolmu ja ootan pikisilmi, et nad juba õue saaks.

Alalised loomad meie elutoas on rüülik Härra Saurus ja 150 Aafrika hiidtigu, kes on muuseas maru ägedad lemmikloomad. Nad elavad plastkastides, ei lärma, vajavad ainult head toitu, soojust ja niiskust. Teod kasvavad peopesasuuruseks ja on sõbralikud, julged ja kihvtid elukad. Nii palju neid muidugi olema ei pea, piisab täiesti ühest.

Teleri kõrval on praegu vesine ja kivine kodu neljale krabile, pesukapi peal vilistavad oma laulukesi amadiinid ning teemanttuvid. Kahest puurist põrandal leiab kääbus- ja tavalisi hamstreid. Kui paned hamstritele jooksuratta, olgu see õlitatud, sest see on kogu aeg töös!

Ka rott Rotul, kes on taibukas ja armastab suhtlemist, on elutoas oma puur. Kogu selle mäsu keskel jalutavad uhkelt ringi endised varjupaigakassid Benita ja Mifi.

Lisaks elab meil tuhandejalgne, umbes 20 cm pikkune usjas olend, kes armastab kõdu ja rahu sambla sees. Veel on meil sajad jahuussid ja muud tõugud, mida Härra Saurus ja krabid söövad.

Minu magamistuba oli seni loomavaba, kui kaissu pugevad kassid välja arvata, aga nüüd ilutseb öökapil terraarium kuningpüütonibeebi Tahiniga. Eks näis, kuidas see teekond meil koos kujuneb, aga kui juba hobusega hakkama saan, küllap siis ka maoga!