TANTSUPIDU | Vaata, milliseid jalanõusid on sobilik kanda rahvarõivastega

Tekstiiliajaloolaste seas tekitavad suurt poleemikat just vanema aja rõivaste juurde kuuluvad jalanõud. Soovitakse, et rahvarõivakomplekt ka tänapäeval võimalikult autentne välja paistaks, samas olid jalavarjud vanal ajal enamasti ebamugavad ja ka mitte eriti ilusad. „Jalanõud olid talurahvale mureks läbi aegade, ja mitte ainult Eestis. Rahvarõivaste taaselustamise oludes on mitmel pool just traditsioonilised jalanõud kõige enam vastuseisu tekitanud,“ kirjutab ka etnoloog Igor Tõnurist oma raamatus „Rahvarõivakandja abiline“.

Eesti talurahvas kandis mitut liiki pidulikke ja tööjalanõusid. Päris vanal ajal olid puukoorest valmistatud viisud, karvased parkimata nahast tööpastlad ning ka puukingad. Mõnelt poolt on teateid, et viisudki olid pidulikud jalanõud ja nendega käidi isegi kirikus. Paremaks jalanõuks olid siiski pargitud nahast pastlad. Kingad ja saapad levisid kõige varem Saaremaale.

Pastlad

Pastelde valmistamine oli raske ja keeruline töö. Nahk pidi olema hoolsalt pargitud ja seetõttu oli pastelde valmistamine meeste ülesanne. Eri piirkondades levisid pastelde eri kurrutamise ja kaunistamise viisid. Mõnel pool pidid pastlapaelad olema võimalikult heledad, siis ei paistnud need valge suka pealt välja. Eesti eri piirkondades olid levinud paelte erinevad sidumisviisid. Tööle minnes seoti paelad lihtsalt, kirikusse mindi uhkemalt sõlmitud pasteldega. Pastlapaelad aitasid ka sukki üleval hoida. Tänapäeval on soovitatav liimida pasteldele alla tugevam tald.

Kingad ja saapad

Alates 18. sajandist hakkasid pastlaid tasapisi asendama kingad ja saapad. Naistekingad olid kinnise ninaga. Meeste seas muutusid väga ihaldatud pidulikuks jalanõuks säärsaapad, neid kanti ka linnamoelise rõivastuse juurde. Kingade ja saabaste omamine ja kandmine oli auasi. Nii meeste kui ka naiste kingad olid paeltega ja madala kontsaga. Naistel olid levinud ka poolkõrge kontsaga kingad. Hiiumaal seoti pidulikul puhul kingadele valged paelad. 19. sajandi lõpus hakkasid naisterõivaste juurde levima ka saapad.

„Suvel võib rahvarõivakandja, nii meeste- kui ka naisterahvas, minna sihtkohani ka paljajalu, nagu vanastigi, alles kiriku või peokoha lähedal pandi pidulikud jalatsid jalga,“ kirjutab Igor Tõnurist raamatus „Rahvarõivakandja abiline“. Kiriku juures olevat olnud lausa spetsiaalne kingade ja saabaste jalgapanemise koht.

KASULIK TEADA! Jalanõusid valides uuri, kas sinu piirkonna rahvarõivakomplekti juurde kuulusid pastlad, kingad või saapad ning mis tüüpi need olid. Kui pastlad olid vanasti vaesema piirkonna jalanõud, siis tänapäeval on pastelde kandmine uhkuse asi. Pea jalanõude suurust valides silmas, et täiusliku rahvarõivakomplekti juurde kuuluvad kootud sukad. Seega võiksid jalanõud olla numbri jagu suuremad, kui tavaliselt ollakse harjunud kandma.

TANTSIJA TARKUS!

• Kui tantsujalanõud märjaks saavad, siis ära pane neid radiaatorile kuivama. Topi kingad või saapad tugevasti ajalehti täis. Vaheta ajalehti, kuni jalanõud on kuivad. Toimi samamoodi ka pasteldega!
• Vaheta pastelde nahast paelad linaste pastlapaelte vastu. Ilusate pikkade paeltega saab jalasäärele moodustada ilusaid sidumiskohti. Linased paelad ei ole jäigad ja neid on lihtsam siduda.