Pereterapeut selgitab: kuidas aru saada, et käes on õige aeg lahku minna? (3)

Psühholoog ja pereterapeut Marlen Tammsaar-Ojamets ütleb, et konkreetset vastust küsimusele, kas minna lahku või mitte, ei saa keegi teine paarile anda. „Kõik oleneb inimestest, nende suhtest, vajadustest ja motivatsioonist ning avatusest midagi muuta. Keegi teine ei saa öelda, kas olla suhtes edasi või mitte. See on väga isiklik otsus ja sõltub mitmetest asjaoludest. Oluline on endale selgeks teha, millist suhet mina soovin ja vajan ning kas praeguses suhtes on need soovid ja vajadused kaetud.”

Samamoodi tuleb teadvustada partneri soove ja koos aru saada, kuidas teineteise vajadusi paremini mõista. „Kui saame oma vajadustest rääkida ja julgeme olla täiesti avatud, siis saab ka arutleda omavahel selle üle, mida partner on võimeline meile pakkuma ja mida mitte. Saame piltlikult öeldes plussid ja miinused kirja panna. Selge on see, et ühegi terapeudi roll ei ole otsustada, kas paar peaks lahku minema või ei. Terapeut aitab selgust saada partnerite tunnetes ja koos vaadatakse üle võimalikud ressursid ja sammud, mida saaks edaspidi ette võtta. Teraapiasse tasub igal juhul pöörduda – nii siis, kui soovitakse oma suhet parandada kui ka rahumeelseks lahkuminekuks.”

Tuttavad käitumismustrid

Pereterapeut selgitab, et meil kõigil on oma mustrid, kuidas suhetes käitume. „Alguses on kõik tore ja armas, siis jõuab kätte argipäev ning aktiveeruvad meie mustrid ja valud. Suhetes tulevad ikka ja jälle üles samad teemad. Need on asjad, mida tuleks endale teadvustada ja millega tegeleda, sest oma mustreid muutes saame muuta ka suhet kaaslasega.”

Suhtes on koos kaks erinevat isiksust, kes tülitsedes hakkavad justkui rääkima erinevaid keeli ja vajaksid kedagi, kes aitaks sõnumid arusaadavaks tõlkida. „Üks osapool on piltlikult väljendades kilpkonn ja teine rahetorm. Mida enam üks eemale tõmbub, seda jõulisemalt ja agressiivsemalt teine teda kilbi seest välja proovib tuua. Abielu oluline osa on julgus olla haavatav – kui me tunneme ennast teise poolt rünnatuna, siis see on ebaturvaline ning me tõmbume kaitsesse. Mida kauem oleme kaitses, seda suurema karuteene teeme oma suhtele. Kõik, mida tegelikult abielus soovime on tunne, et oleme teisega ühenduses – saame asjadest rääkida, tunneme ennast toetatuna ning saame oma partnerit usaldada. Kui tunneme, et ühendus partneriga katkeb, siis olenevalt oma õpitud mustritest, aktiveeruvad meis erinevad kaitsemehhanismid ning ühenduse ja avatuse asemel loome keskkonna, kus puudub selleks võimalus.”

Lahkuminek ei pea olema maailmalõpp

Enamus inimestest abiellub ju armastusest ja lootuses, et sõlmitud liit on igavene. „Kui paarid suhtuvad teineteisesse lahkuse, mõistmise ja empaatiaga, suudavad nad koos läbi tulla kõikidest elutormidest. Ent kui mõlemal on käes poksikindad, üksteist koheldakse halvakspanu, süüdistuste, kahtlustamisega ja teineteise suhtes ollakse pidevalt kaitses, siis ei ole kooselu edasine jätkumine sugugi garanteeritud.”

Lahkuminekut nähakse aga üldiselt kui midagi väga negatiivset. Pereterapeut usub, et palju on neid inimesi, kes on jäänud abieludesse järgides vannet „kuni surm meid lahutab”, kuid on suhtes õnnetud ning kannatavad. „Ilmselt on mitmed lahutavad või lahutust kaaluvad paarid etapis, kus üks pool meeletult püüab, ent teine on juba otsustanud suhtest lahkuda. Tihtipeale juhtub nii, et see pool, kes on vastu võtnud otsuse ära minna, jääb justkui süüdi. Samas on suhteks vaja kahte inimest ja kõigil on selle kujunemisel või lõppemisel oma roll mängida. Lahutusega võib kaasneda tunne, et nüüd on maailmalõpp, kuid seda peaks vaatlema hoopis kui võimalust midagi õppida, et edaspidistes suhetes paremini toime tulla.”

Uutmoodi pere sünd

Vahel juhtub, et lahkumineku õigustamiseks hakatakse laimama suhet, mida enam ei ole. „Selliselt vähendatakse mineviku olulisust ja ka inimesi, kellega seda kõike jagati. Nii võib juhtuda, et kõik on pahased – lapsed, vanemad, sõbrad ja mõistagi ka endised kaaslased. See teeb rohkem kurja, kui head. Eriti peres, kus on lapsed. Ükskõik, mida vanemad oma ekspartneri osas tunnevad, tuleb leida viis, et laste nimel koostööd teha – nad ei tohi jääda vanematevaheliste konfliktide keskele.”

See, et abielust edasi liigutakse ei tähenda veel, et kogu koosveedetud aeg oleks olnud tähtsusetu. „Abielu lahutamine ei ole ainult paberile allkirja andmine, ka ei ole see pere lõpp. Lahutusega lihtsalt organiseeritakse midagi ümber – see on uutmoodi pere sünd.”

Koolitusprogramm „Dialoog laste nimel” on mõeldud vanematele, kellel on käsil või seljataga keeruline lahkuminek ja nad ei suuda lapsi puudutavates küsimustes kuidagi kokkuleppele jõuda. Programmi eesmärgiks on parandada lahutavate või lahku läinud vanemate vahelisi suhteid nii, et lapsed saaksid kasvada võimalikult pingevabas ja eluterves õhkkonnas. Programmile registreerumine toimub jooksvalt. Eeltingimuseks on ekspartnerite ühine osalemine.