Heidi Hanso Pajuvärava lood | Loomad õpetavad elu tõelisi väärtusi

Tänavu on Pajuväraval lausa loomalaste sadu: lambatallesid on praegu üheksa. Hanede esimesed, külmal ajal munetud munad läksid naabrinaise juurde inkubaatorisse ja nüüdseks on elutoas kolm hanepoega, keda lapsed igal võimalusel süles nunnutavad. Lähipäevil tulevad juurde parditibud ja teine sats hanetibusid. Rääkimata ühest vaprast kanast, kes jahedale kevadele vaatamata sihikindlalt oma tibud välja haudus. Eesti hobune Roksanne poegib lähinädalail.

Tunnistajad sünnile

Istusin oma poja Rajuga teiste lammaste vahel puukastil, kui meie ainus valge utt Emily tõi me silme all ilmale imearmsa tallekese. Emily ohkas sügavasti, oli püsti ja pikali, otsis õiget asendit, endal talleke juba poolenisti kehast väljas. Määgis häälega, mida ükski lammas muul ajal ei tee. Tuhutas. Just nagu inimene. Raju istus mu süles, teised lambalapsed meid vahepeal uudistamas, ja lutsutas toast kaasahaaratud kommi. «Natuke rõve on,» teatas ta, kui Emily seest oli voolanud põhule lootekott koos musta tallega, ja ema talle lootekotist, seda ära süües, välja puhastama hakkas. Seletasin Rajule, miks utt nii hingas, miks ta asendeid vahetas ja miks ta instinkti ajel lootekoti tervenisti ära sööb. Rohusööjad teevad seda tihti, sest kunagi tuli koos uue eluga kiirelt kiskjate eest põgeneda. Mahajäetud platsenta ja lootekott tekitanuks verelõhna, mis kiskjad kiirelt kohale meelitab.

Vägev kogemus

Enda lapsepõlvest mäletan vasikate sünde, eriti ühte korda, kui ma üksinda, 9aastaselt, võtsin vastu lehm Mirja esimese vasika. Isa ja ema olid tööl, vanaema Pärnus. Kuna hommikul oli aru saada, et Mirja asub poegima, jäeti mind koolist koju. Isa rääkis mulle täpselt, mida ma pean tegema ja millal talle tingimata töö juurde helistama, kuigi mobiiltelefone tol ajal veel ei olnud.

Ma nii mäletan seda ärevust ja hirmu ning viimaks kergendust, kui vasikas iseseisvalt ilmale tuli ja end tudisevatele jalgadele ajas. Isa oli mulle öelnud, et Mirjal tuleb ternespiim välja võtta ja pliidi peal vasikale soojaks ajada. Küllap oli meilgi kombeks vasikas kohe eraldi sulgu panna, nagu lüpsilehmade puhul ikka tehti. Lüpsin piima välja – selle töö olin vanaema ja ema kõrvalt selgeks õppinud vist küll üsna väikesena – ja panin pliidile sooja. Samal ajal helistasin isale, et vasikas on vastu võetud ja piim pliidil, kuid siis tundsin meeletut kärsahaisu. Sain aru, et olin pannud piima suures ähmis pliidile punases plastämbris, mis nüüd pliidi külge sulas.

See lugu lõppes ilusti. Mirja vasikas sai uue piima, mina meeletu kogemuse ja isa-ema tükk aega pliidirauda nühkida. Vanemad tunnustasid mind, et nii vaprasti vastu pidasin ja hakkama sain. Mis siis, et pisikese mööndusega.

Usalda elu. Ja lapsi

Nagu loomaema usaldab oma last, usaldasid minu vanemad mind ja mina nüüd ka oma lapsi. Seda tingimusteta usaldust ja armastust õpetavad loomad meile kõige paremini. Samuti empaatiat ja elu kulgu, et vahel ei lähe hästi ning kõik elud ei jää püsima. Seetõttu võiks igal lapsel olla loomadega mingigi kokkupuude. Lastel on seda vaja. Tegelikult pole see vähem oluline ka töösse mattunud vanematele.

Õnneks on suvised Saaremaa külastajad Pajuvärava talu üles leidnud. Näen, kuidas tõsise näoga linnainimestest saavad loetud minutitega taas rõõmsad lapsed. Vanus ei mängi enam rolli, kui saad sülle pehme kanatibu või istuda heinahunnikus, lambatalled oma pehmeid ninasid su juustesse vajutamas.

Sel põhjusel, kui saad, võta kasvõi suveks rendikanad või -lambad. Mine varjupaika koera jalutama. Või paku kodu sellele tänavakiisule, kellest su laps nõnda ammu unistanud on. Või külasta mõnd talu, kus on loomad. Oma päris talulooma elu ja lugudega.