KAS TEADSID? 10 huvitavat fakti Põlvamaa pärimusest, millest sul polnud aimugi

Oma kõnepruuk – mida tähendavad pudsunudsija ja härmävitäi?

Põlva linnas on võimalik kuulda huvitavat vanapärast põhja-võrumaa keelt, mida mujal kohtab harvem. Näiteks öeldakse Põlva keeles tä sööse, joose, (ta sööb, joob). Samuti esineb Põlva kandi sõnades rohkelt h- ja o-häälikuid, näiteks taloh, kotoh, Põlvahe (Põlvasse), kõivistohe (kaasikusse). Sealne kõnepruuk on mitmekesine. Kui nüüd ragistasid oma ajusid, et mida need sõnad eespool küll tähendada võisid, siis olgu öeldud, et pudsunudsija on pesueht tolmuimeja ja härmävitäi tavaline ämblik.

Kas teadsid, et on olemas ka lausa võrukeelne Wikipeedia? Kokku on soome-ugri keeltes vaid 15 internetiteatmeteost, neist kaks Eesti kultuururuumi kohta (võru ja eesti keeles).

Hingekosutus suitsusaunas

Põlvamaa piirkonnale on omane suitsusaunade kombestik. Suitsusaunal on selle kandi rahva igapäevaelus oluline tähendus – see on koht, kus kosutatakse nii ihu kui hinge, parandatakse tervist ja pestakse. Suitsusaun on eriline, moodsatest saunadest hoopis teistmoodi. Vana Võrumaa suitsusaunakombestik kanti kogukonna toel 2014. aasta novembris koguni UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja.

Suitsusaunasid leidub Põlvamaal paljude talude juures ja kohalikel meistritel ei tule puudust ka uute ehitamise tellimistest. Näiteks Kanepis asub saun, mis on ehitatud poolenisti maa sisse – nii hoiab see rohkem sooja.

Leelo-leelo

Põlva kandi regilaulud erinevad tugevalt Põhja-Eesti regilauludest. Võrumaa vanale regilaulule on omane see, et igale viisireale järgneb ühe või kahe sõna pikkune refrään (näiteks kadriko, kiigele, leelo-leelo, märti-märti). Samuti on ainult Kagu-Eestis levinud laulud, kus refräänisõnad on hoopis viisirea sees (näiteks lätsi mõtsa, joo või hommukulla, joo).

Kuldkabelile hällima!

Praegusel ajahetkel, kevadsuvisel perioodil oli ja on senimaani Põlvamaal kombeks kiikuda. Kiikumise kohta öeldakse sealkandis aga hällimine. Kiige kohta on võru keeles palju kauneid väljendeid: kuldkabel, linnulaud, hõbeõrs. Lihavõtteaegne kiikumine on iseloomulik just Kagu-Eesti piirkonnale ning tänase päevani viiakse kiigele minnes värvilisi lihavõttemune. Põlvamaa folkloorirühmade kiigelaule kuulates kuuleb iseäralikku refrääni (häde-äia-kägo või ädee-ää-kaikah), mida nimetatakse kägotamiseks. Kägotamine imiteerib kiige liikumise rütmi, sest eks on need laulud ju ennekõike mõeldud kiige peal laulmiseks.

Kaksiratsi pingil viljakust taotlemas

Kagu-Eestis on säilinud ka maagiline kergotamise komme, mille eesmärgiks oli taotleda viljakust. Kergotamine on kiikumise imiteerimine, istudes kahekesi seljad vastastikku kaksiratsi pingi või järi peal. Nime on see saanud seto keelest, kus kerk tähendab pinki.

Näiteks Selma Lätt on 1966. aastal Põlva lähedalt Meemaste külas elavalt Jaan Kriimilt kirja pannud haruldase teate, kuidas naised on nelipühade hommikul Kergomäel kergotamas käinud. Põneva kirjelduse kergotavatest meestest on andnud ka Põlva külas elav Liidia Hurt 1966. aastal: "Himmastes on Hämäläse mäel käidud kergotamas nii kevadel karja väljalaskmise ajal kui ka sügisel karja lauta jätmise ajal.“ (Eesti Rahvaluule Arhiiv (RKM II 208, 105 (43)).

Siit see Kaera-Jaan alguse saigi

Põlvamaal Ahja mõisa pesuköögis sündis 1889. aastal vahejuhtum, mis pani aluse pilkelaulule, mida tänapäeval tuntakse populaarse Kaera-Jaani nime all. Friedebert Tuglas kirjutas 1939. aasta Eesti Kirjanduse Seltsi kuukirjas, et toona pesti mõisa pesu endises õlleköögis: „Kord olid häärberitüdrukud otsustanud pärast pesupäeva ennastki pesta. Kuid sellest olid kuulnud ka Kaera-Jaan ja Kolli-Juhan, kes olid end pesukööki suurte tõrte taha peitnud, kumbki omapead, teise teadmata. Milline jant sellest lõpuks sigines, seda praegu lähemalt ei mäletata, kuid kohe pärast seda tekkis ka Kaera-Jaanile pühendatud pilkelaul.“

Põlvamaalt saab parema silmanägemise ja hea tervise

Põlvamaal asub Eesti kaunimaks paigaks nimetatud vana pühapaik Taevaskoda. Ahja jõe äärsed liivakivipaljandid ja sinna sisse uuristatud koopad on pannud aluse mitmetele kohalikele legendidele. Näiteks olevat taevaskoja Neitsikoopas võimalik kuulda neitsit vokki ketramas. Emalätte karge ja kosutav allikas aga parandab silmanägmeist ja annab hea tervise. Taevaskoda on kasutusel põlise hiiepaigana ka tänasel päeval.

Pill viie tööhobuse eest

Vanalt Võrumaalt on kantud Eesti Vaimse Kultuuripärandi nimistusse nii teppo lõõtspill kui ka võrumaa matusekombestik. Teppo lõõts on lahutamatu osa Põlva- ja Võrumaa rahvapidudest. See valmib käsitööna, koosnedes umbes 3700 erinevast detailist. 20.sajandi alguses maksis üks Teppo pill viie tugeva tööhobuse hinna (80-100 rubla).

Matustele magusaga

Risti lõikamine puu sisse on osa Kagu-Eestis järgitavast matusekombestikust ja ristipuid võibki näha tänapäeval vaid sealkandis. Risti lõikab puu sisse tavaliselt lahkunu meessoost sugulane. Põlva lähedal Rosmal asub üks tuntumaid ristimetsasid.

Kas teadsid, et erinevalt Põhja-Eestist, on Lõuna-Eesti matustele tänase päevani kaasa võetud lisaks lilledele ja pärjale ka midagi magusat: tort, kodus küpsetatud kook või küpsised.

Tähtsaimad tähtsaimate seas

Põlvamaal Himmaste külas Lepa talus on sündinud ja sealses kihelkonnakoolis käinud Eesti üks tuntumaid kultuuritegelasi Jakob Hurt, keda nimetatakse ka Vanavara Aidameheks. Hurt kogus üle 122 tuhande lehekülje rahvaluulet. Põlvas antakse välja ka alates 1992. aastast Jakob Hurda nimelist rahvakultuuri auhinda.

Põlvamaalt Ahja vallast on pärit aga Eesti folklooriliikumise suurkujusid, folklorist, lavastaja ja tantsu-uurija Kristjan Torop.

Põlvamaa pärimusega saab tutvuda lähemalt 31. maist 2. juunini Tallinnas toimuval Baltikumi suurimal pärimuspeol Baltica. Baltica tuleb külla Põlva Päevadele 1. juunil. Loe lähemalt: www.baltica.ee