Endiselt püsib ühiskonnas teadmatus ja inimesed suhtuvad kunstliku viljastamise teemadesse eelarvamusterohkelt. Foto: bristekjegor / Freepik
Toimetas Laura Liinat 16. mai 2019 22:46
Viljatus on Eestis ja Lääne-Euroopas iga päevaga kujunemas üha suuremaks probleemiks. Lahenduseks olev munarakudoonorlus on küll muutunud viimaste aastatega aina tavalisemaks protseduuriks, kuid endiselt püsib ühiskonnas teadmatus ja inimesed suhtuvad kunstliku viljastamise teemadesse eelarvamusterohkelt. Millistel hirmudel on alust, millised neist on linnalegendid, selgitab munarakudoonor.ee teabeportaali nõustaja Kristi Lehiste.

Viljatus on Eestis ja Lääne-Euroopas iga päevaga kujunemas üha suuremaks probleemiks. Lahenduseks olev munarakudoonorlus on küll muutunud viimaste aastatega aina tavalisemaks protseduuriks, kuid endiselt püsib ühiskonnas teadmatus ja inimesed suhtuvad kunstliku viljastamise teemadesse eelarvamusterohkelt. Millistel hirmudel on alust, millised neist on linnalegendid, selgitab munarakudoonor.ee teabeportaali nõustaja Kristi Lehiste.

MÜÜT 1: Munarakudoonoriks hakatakse ainult raha pärast

Kindlasti on olemas doonoreid, keda huvitab ka hüvitise summa – see on nende õigus ja on loomulik, et inimesele kompenseeritakse kuidagigi kulutatud aeg ja vaev. Kuid sama oluline on märkida, et enamike munarakudoonorite esmane eesmärk on siiski heatahtlik soov aidata neid, kellel endal laste saamise võimalus puudub. Seda ilmestab hästi ühes tagasides kuuldu, kus teadmine, et annetatud munaraku tulemusena saab emaks mõni naine, on üle kaalunud ka vähese protseduurist tingitud ebamugavustunde.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon