MURU KATUSEL: põnev haljaskatus on hea kliimale ja näeb vinge välja!

Kui kaalud oma kodule haljaskatust, katseta selle rajamist alguses mõnele väiksemale hoonele, näiteks koera- või linnumajale. Nii saad pisemal pinnal harjutada ja teha läbi ka vead, millest suure katuse rajamisel õppida. Enne majale rohekatuse rajamist pead kindlasti konsulteerima spetsialistidega, sest tuleb olla kindel, kas maja vundament ja konstruktsioon üldse on võimelised taimede ja niiske mulla raskust kandma. Kui see kõik on läbi mõeldud, on rohekatus ilus ja põnev vaadata ning üllatavalt paljude boonustega.

Haljaskatuse plussid:

• Parandavad kliimat ja puhastavad õhku. Katusetaimed tarbivad mürgist süsihappegaasi ja toodavad oma elutegevuse käigus hapnikku. Peale selle koguvad taimed endasse õhust muid kahjulikke aineid. See on eriti oluline linnades.
• Jahedam ja niiskem õhk suvel. Taimedelt aurub suures koguses vett, mis niisutab ja jahutab ümbritsevat õhku. Temperatuurivahe haljas- ja tavalise katusega majal võib suvel olla isegi kuni kümme kraadi. See tuleb eriti kasuks kuumal suvel, mil majad ei jõua ööselgi maha jahtuda.
• Talvel soojem. Samas hoiab haljaskatus maja talvel soojemana.
• Vähem müra. Taimed katusel mõjuvad samamoodi nagu vaip toas. Selle asemel, et linnamüra vastu seinu kaiguks, neelduvad hääled taimevaibas.
• Putukate meelispaik. Haljaskatusel alati õitseb midagi ja putukatel on sealt lihtne toidupoolist leida. Linnas on mätaskatusega majad liblikatele, kimalastele, põrnikatele ja mõnikord ka mesilastele väga olulised peatuskohad. Haljaskatusel saab linnas ka mesilastarusid pidada.
• Väheneb katuse süttimisoht. Taimed hoiavad katuse niiskena. Nii et isegi, kui lähedusest lendab katusele säde, kustub see niiskel mullal kärmesti.
• Kaitse välgu eest. Katustel kasvavad mägisibulad on head elektrijuhid. Seega tõmbavad sadade mägisibulatega majad küll äikest ligi, kuid taimed n-ö jaotavad pinge omavahel ära. Sel põhjusel on unustuse hõlma vajunud ehitusnipp taas au sisse tõusnud.
• Veidi väiksem veeuputuse oht. Haljaskatused koguvad vett, mis hoiab linnas äkilise suure vihmahoo järel tänavatel ära uputuse. Nii jõuab tänavale vähem vett ja on ka väiksem tõenäosus, et ummistub kanalisatsiooni.

Kolm katusevarianti

Intensiivseks katusehaljastuseks nimetatakse katusel asuvat aeda, kus on tänu paksule mullakihile mitmekesine taimestik ning kuhu saab rajada peaaegu kõike, mida tavalisse maapinnal olevasse aedagi, ka tiigi ja grillimisala. Mullakiht võib sellises katuseaias olla isegi üks meeter. Seetõttu on koormus hoonele üsna suur, osal juhtudel lausa kuni üks tonn ruutmeetri kohta.

Poolintensiivne katus on mõneti sarnane intensiivsega, kuid sealne mullakiht on õhem, ulatudes maksimaalselt 20-30 sentimeetrini. Sellest tulenevalt on ka surve majale väiksem, u 200 kg ruutmeetri kohta. Taimestik on seal üldjuhul madal ja võiks koosneda ürtidest, niidutaimedest ja kõrrelistest. Sellisesse katuseaeda sobivad ka kergekaalulised kujunduselemendid, nagu käigurajad ja kõrgpeenrad.

Ekstensiivsel haljaskatusel ei ole paksu kasvusubstraadikihti – kuni 10 cm, mis ei muuda katust väga raskeks. Tänu sellele on see ainuke kolmest rohekatusetüübist, mille saab rajada juba ehitatud maja katusele. Lisaks on see ka rahaliselt kõige odavam, kõige lihtsamini paigaldatav ja peaaegu hooldusvaba. Enamasti selline katus rohkem tegelemist ei vajagi, kui suure kuivaga veidi kastmist ja üle aasta väetamist.

Kuna mullakiht on õhuke ja toitainevaene, sobivad sellisele rohekatusele kasvama ainult teatud sitked taimed, kes suudavad taluda ekstreemseid tingimusi.

Ekstensiivsel katusel on ka üks miinus: sellel ei saa käia. Madal taimestik kannatab mõningast tallamist, kuid mitte igapäevast.

Rohekatus koerakuudile

Kui suvi tuleb sama kuum kui eelmine, on õuekoerad sulle väga tänulikud jahedama kuudi kliima eest, mida rohekatus neile pakub. Ilus on see pealekauba!

Vaja läheb:
laudu
saagi
naelu ja haamrit
tõrvaõli puidu immutamiseks
veekindlat geomembraani (sama materjal, mida kasutatakse tiikides)
teravaid kääre
klammerdit
potikilde
liiva
mulda
kuivatatud adrut või kiviktaimlale mõeldud väetist

Kata kuut taimedega nii:
1. Äärista kuudi katus laudadega. Löö kuudi katuse äärteks vähemalt 20 cm kõrgused latid, et taimed sealt esimese vihmaga alla ei sajaks. Ehituspoodides on juba immutatud ilmastikukindlaid materjale, aga kui kasutad tavalisi laudu, immuta need enne tõrvaõli või muu vahendiga, et need oleksid veekindlad.
2. Kata georiidega. Lõika geomembraanist paraja suurusega tükid ja kinnita klambritega äärteks löödud laudade külge.
3. Täida kasvumullaga. Sega kokku liiv ja muld (suhe 1 : 3) ning rikasta see vastavalt õpetusele väetise või adruga. Orgaanilise ainena võid mullasubstraadile lisada ka kõdunevat saepuru, komposti või puukoort. Täitematerjalina võid ära kasutada tellisepuru või vanu savipotikilde. Tõsta muld katusele nii, et 1 cm lati servast jääb tühjaks.
4. Istuta taimed katusele. Jäta iga taime ümber vähemalt 5 cm ruumi, et neil oleks, kuhu suve jooksul paljuneda.
5. Kasta hoolikalt. Pärast istutamist kasta taimi, et nad korralikult juurduksid, kuid seda ainult juhul, kui iga päev vihma ei saja. Iga paari aasta tagant tuleb taimi taas väetada.

Mida katusele kasvama panna?

2-6 cm paksune pinnas katusel:
harilik punaharjak (Ceratodon purpureus)
valge kukehari (Sedum album)
kuuetine kukehari (Sedum sexangulare)
kalju-kukehari (Sedum rupestre)
roomav kukehari (Sedum spurium)

5-10 cm paksune pinnas katusel:
võrk-mägisibul (Sempervivum arachnoideum)
katus-mägisibul (Sempervivum tectorum)
naaskel-aruhein (Festuca punctoria)
aasnurmikas (Poa pratensis)

15-20 cm paksune pinnas katusel:
keskmine värihein (Briza media)
ripshelmikas (Melica ciliata)
nurmnelk (Dianthus deltoides)
harilik kuldkann (Helianthemum nummularium)
Euroopa lauk (Allium lusitanicum)
purpurpunane lauk (Allium atropurpureum)