ÕHUSAASTE TAPAB MILJONEID INIMESI: kuidas päästa maailma ja inimkonda? (95)

Nagu ka rikkuse ja vaesuse ebavõrdse jagamisega maailmas, võib sarnast ebavõrdsust täheldada ka loodussaastes. Kümme maailma kõige enam keskkonda saastavat riiki toodavad 45 protsenti ehk pea poole kasvuhoonegaasidest. Tagumine pool riikidest, kel võimalusi tööstuseks jms vähem, toodab vaid 13 protsenti kahjulikest gaasidest. Moodne maailm toodab rohkem kahjulikke kemikaale kui kunagi varem maakera ajaloos. Tootlikkus on suurem kui võime nende potentsiaalsete kahjude vastu võidelda.

Ja saastumine pole naljaasi. Igal aastal sureb otseselt õhusaastest tingitud haigustesse, terviseprobleemidesse umbes üheksa miljonit inimest (Eesti ei ole vaatamata küllaltki puhtale õhule sellest puutumata, meil sureb umbes 134 inimest aastas). Saastunud keskkonna mõju tervisele võib igaüks ette kujutada, ent raporti koostajad rõhutavad, et looduse hävitamine mõjutab palju enamatki. Saastest tingitud tervisehäirete seas on ka õppimis- ja intellektihäired. On riike, mille mõnes piirkonnas ei saa lapsed koolis käia, kuna saastunud õhu tõttu panevad omavalitsused koolimajad kinni. Nende laste lootus edukaks tulevikuks jääb ära. Mis saab täiskasvanueas neist lastest, kellelt tulevik ära võetakse, oskab iga lugeja ise ette kujutada. Saastunud keskkond ei hävita vaid tervist.

Õhusaastele aitab kaasa tõsiasi, et kogu maailmas koguneb rahvastik pigem maalt ära linnadesse, asustus on tihe, majapidamised väiksemad ning saastumine intensiivsem. Umbes 90 protsenti linnastumisest saab lähiaastatel toimuma arengumaades, Aafrikas ja Aasias.

Kuid teadlased ei leia, et linnastumine peaks ilmtingimata olema vältimatu katastroof. Tiheda asustusega paikades on lihtne korraldada kampaaniaid, jagada teavet, igasugune inimeste teavitamine ja informeerimine on lihtsam. Seega, probleem pole ainult selles, et inimesed eelistavad maaelule linna, vaid ka selles, kas ja kuidas oskavad kohalikud valitsused ja võimud sellele reageerida. Linnaelanike puhul ei ole sugugi välistatud potentsiaal elada ka suhteliselt väikese ökoloogilise jalajäljega, ent see võtab kõvasti vaeva.

Ei ole mõtet inimkonna ja maakera suhtes lootust kaotada. Teadlased rõhutavad, et aeg kliimamuutuste ja saastumise vastu tegutsemiseks on nüüd ja praegu. See tähendab tõsiseid muutusi nii inimeste isiklikus elus, aga ka tootmises, põllumajanduses, poliitikas, jne. On paiku, kus kliimamuutused end veel väga tunda ei anna ning on paiku, näiteks saareriikides, kus nende mõju on juba ammu kohal. Ägenevad tormihooajad, vihmaperioodid ja põuaajad ei tähenda ainult seda, et inimestel on nälg ja hävivad kodud. Taas kord jääb paljude laste haridus lünklikuks, toitu on väga keeruline kasvatada ning paljud inimesed lihtsalt põgenevad oma senisest palju hullema kliimaga kodust kuhugi, kus on parem, ehk nn kliimapagulus.

Raporti lõpus tõdevad koostajad, et kõige tulemuslikum viis keskkonnasaaste vastu võidelda on poliitika ja vastavad efektiivsed poliitilised otsused. Üks võimalik meetod on suuremahulised rahvusvahelised kokkulepped. Samas jäävad sedasorti kokkulepped sageli ebapiisavaks. Mida laiem on vastutus, seda tõenäolisem on see, et keegi vastutust õieti ei võtagi. Selliseid kokkuleppeid, olgu siis rahvusvahelised või riigisisesed, on raske kontrollida, sageli ei saa osapooled hästi aru oma rollidest (või teesklevad edukalt teadmatust). Vahel on nii, et mõni riik või ametkond võtab asja väga südamega (näiteks mõni riik, keda üleujutused või räigelt saastunud õhk kimbutavad), teistel on aga, nagu öeldakse, aega küll selle kiire asjaga. Seega võivad riikidevahelised  ja -sisesed väiksemad koalitsioonid ning kokkulepped olla edukamad.

Enamikes riikides, kus keskkonnakaitsega agaramalt tegeletakse, on see keskkonnaministeeriumi või muu analoogse valitsusasutuse vastutusalas. Ehkki saastumise vastu võitlemise esimesed olulised sammud on kaitsta vett, õhku, metsa ja maad, tulevad efektiivsemad lahendused laiemast mõtlemisest. Küsimus ei ole pelgalt selles, milline on meie riigi looduse olukord, vaid millised ühiskonna sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid praegust olukorda põhjustavad. Näide: saastunud jõe päästmine on vajalik, kuid saastunud jõgi on juba tulem, mitte põhjus omaette. Saastunud jõe puhastamine on tegelemine tagajärgedega, kui tegelikult oleksime pidanud tegelema sellega, mis jõge saastas ning miks lubasime sel juhtuda.

Kõige saastavamad ärisektorid on energia, transport, rasketööstus ning põllumajandus. Riigid, kus võitlus keskkonna hävinemise ja kliimamuutuste vastu on kõige edukam, on loonud ka mehhanismid, institutsioonid ning teinud poliitilisi otsuseid, mis kaasavad – ning jah, ka piiravad ja reguleerivad – ka neid valdkondi. Et meil ja meie lastel oleks, kus mõnekümne aasta pärast elada.