Auto, mis ei jäta külmaks: viis põhjust armastada ja vihata ZAZ-968 „seebikarpi” (6)

1971. aastal Ukrainas, Zaporožje tehases tootmisse jõudnud ZAZ-968 ehk teise generatsiooni Zaporožetsi mudeliuuendus ei erinenud oluliselt eelkäijast, ZAZ-966st. Alles 1979. aastal selle järel tulnud 968M oli nähtavalt muutunud – kadusid ümarad õhuvõtuavad sõiduki külgedelt.

ZAZ-968 tootmine kestis kuni 1980. aastani, ning neid müüdi üle maailma rohkem kui miljon. Kui Eestis anti sapakale hüüdnimeks „seebikarp“, siis vene keelt kõnelevad omanikud kutsusid just nende külgmiste lisanduste ehk „kõrvade“ pärast autot Tšeburaškaks. Tänapäeval on see mudel autoentusiastide poolt hinnatud ja taga otsitud.

Ajakiri Kолеса kogus kokku sapakasõprade kogemused ning reastas viis põhjust, miks armastada, ja viis põhjust, miks ZAZ-968 -t vihata. Ehk on see lustakas lugemine abiks neile, kes kaaluvad, kas soetada oma harulduste kollektsiooni üks kõrvik või siiski mitte.

Rikas rahvaluule otse foorumist

Vene keele oskajatel piisab ZAZ-968 nime toksimisest otsingumootoritesse koos sõnaga „kommentaarid“, et tavapärase tehnilise joru ja varuosa-otsijate asemel avaneks hoopis hulk mahlakaid lugusid, mis nõretavad õitsvast nõukogude nostalgiast ja meenutustest „seitsmekümne kuuenda“ kohta.

Nõukogude Liidus ehitatud autod pakuvad värvikat jutuainet veel kauaks (see käib nii brutaalse „Patrioti“, miniatuurse „Oka“ kui ka omal ajal moodsa „Pjaterka“ kohta), ent sellist üldrahvalikku armastust kui seda tekitab sapakas, on harva kohata.  

Seda huvitavam, et neid, kes on auto suhtes kriitliselt meelestatud, on vähemalt sama palju kui neid, kes sapakat kustumatult armastavad. Ent isegi kõige kirglikumad halvustajad on teatud aspektides ZAZ-968 suhtes aupaklikud, põhjusel, et tegu on siiski ebatavalise transpordivahendiga.

Etteruttavalt tasub öelda, et läbi ja lõhki autoinimesi alljärgnev vaevalt üllatab, eriti kui nad on ZAZiga tuttavad. Ent need, kes sündisid peale selle imemasina aega, saavad nautida avastamisrõõmu ja lugeda, milline automaailm veel alles hiljuti oli.

Viha nr. 5: vilets „ahi“

Kui lõpuni aus olla, siis 968nda küttekeha kujutas endast tõsist inseneride möödalaskmist, seda isegi seitsmekümnendate nõukogude autotööstuse mõõtkavas.

Kuuma tosooli polnud jahutussüsteemis kuskilt võtta, mistõttu sisenes kütus silindrilisse soojusvahetuspaaki mööda ainsat õhukest kanalit, kus see ära põles, eritades soojust, mis küttis salongi. Seesama kanal kippus sageli ummistuma, ent isegi selle korrasolekul andis küttesüsteem otsad kohe kui temperatuur väljaspool autot nulli lähedale kukkus.

Ent pole hullu! Esiteks kasutab enamik autoomanikke oma sõiduvahendit vaid suvisel ajal. Teised kasutavad küttekehas jahutusvedelikku või on täiustanud oma masinat muul moel.

Pidev täiustamine ja putitamine ongi sapaka omanikele loomuomane: kui sõidukis midagi parajasti remontida ei tule (igaks juhuks), siis tuleb vähemalt midagi paremaks muuta. Seetõttu asetsebki küttekeha puuduste nimekirjas alles viiendal kohal.

Armastus nr. 5: kiirus, kiirus, kiirus

Ühel Zaporožetsil purunes rehv: pikk, 20sentimeetrine lõhe jooksis otse mööda protektorijoont. Uut rehvi tulnuks oodata mitu kuud (lugu leidis aset 1990-ndate alguses), aga sõita naaberlinna oli vaja otsekohe.

Auto peremees „õmbles“ rehvi kokku jämeda traadi abil, pani ratta jälle kokku ja vajutas gaasipedaali, et koos nelja pereliikmega sihtpunkti jõuda.

Väike lonkamine, mis suuremal kiirusel võttis hullumeelse hüppamise mõõdu, mida omakorda täiendasid elegantsed klõpsud asfaldil, ei seganud juhil autot kuni 120 km/h-ni kiirendada – kohale jõuti täpselt õigeks ajaks!

Praegu peetaks igaühte, kes sellisesse sõidukisse istub, hullumeelseks, ent tol hetkel tekitas auto vaid veel suuremat austust: sapakas pani täiega hullu! Kusjuures vahel koos kaheksa (!) reisija ja hunniku pagasiga pardal.

Vaatamata näiliselt tagasihoidlikule 1,2-liitrisele, 30 kW mootorile, mis on sõidumasina paljude hüüdnimede algallikas ning hoolimata kõikidest viperustest, mis ta peremehele tekitada võis, vääris auto lugupidamist.

Järgneva nelja põhjuse kohta, miks Zaporožetsit vihata ning armastada, loe Acceleristast.