Rita Rätsepp: „Leidke laste jaoks aega!“

Laste suurim mure, mis muu hulgas mõjutab ka nende stressiga toimetulekut, on see, et vanematel pole nende jaoks aega ja nad peavad palju üksi olema. «Piisab, kui minna mõnele mänguväljakule, et põhjus teada saada. Suurem osa vanematest istuvad nägupidi telefonis. Nad ei suhtle enam isegi omavahel! Kui, siis ainult selleks, et näidata mõnda videot või pilti. Mis asi see on?! Ma loodan, et see fenomen lõpeb varsti,» ütleb Rita mureliku näoga.

Ekraanivaba aeg

Psühholoogina laste muresid lahendades on ta teinud vanematega isegi kokkuleppeid, et koju minnes nad arvutit lahti ei tee. Kui selleks on suur vajadus, võib ekraani avada alles pärast laste magama minekut. «Tulemused on väga head. Üks isa tunnistas, et tema tegevus on olnud nii automaatne, et ta ei anna endale arugi, et pidevalt nutiseadmes on,» toob koolipsühholoog näite elust enesest.

Laps ja üksindus

Kui vanemal pole lapse jaoks aega, et teda ära kuulata, ei tekigi lapsel vanemaga kontakti ega peegeldust ning laps on oma emotsioonidega üksi. «Laps jälgib kõike, mida me teeme, ütleme või kuidas käitume. Nii ta õpib ja areneb. Kui lapse ainuke peegeldus on ekraan, ei õpi ta kuskilt. Ta on hädas, sest tal puudub oskus emotsioone ümber töödelda, ja ta ei tunne iseennast, kui ei saa vanematelt peegeldust,» selgitab Rita kurba tõsiasja.

Kui tahaks muret kurta

See, kas tullakse koolipsühholoogile muret kurtma, oleneb paljuski lapse vanusest. Algklassides ja gümnaasiumis on see loomulik, kuid vahepealses, paraku väga tundlikus vanuses abi küsimist peljatakse. «Väga palju sõltub koolipsühholoogist, kas ta tekitab piisavalt usaldusväärse tunde,» lisab Rita. Laps võib saada paremat abi murest võõra, neutraalse inimesega rääkides. «On asju, mida laps ei taha vanemaga jagada, see on normaalne, » julgustab ta vanemaid oma lapsi vajadusel psühholoogi juurde suunama. «Laps tunneb, et täiskasvanu kuulab teda täielikult, kui ta ei tee seda kellegi ega millegi kõrvalt,» ütleb naine, koputades samas ka vanemate südametunnistusele.

Igapäevased kogemused

Rita soovitab lastele õpetada laiema pildi nägemist ja avatud olemist. See ei hõlma tema sõnul vaid õppimist, vaid ka reisimist, suhtlemist, lugemist ja sotsiaalsust. «Mäletan, kui olin väike ja ema juurde tulid õhtuti kaks naabrinaist videvikutundi pidama ehk teed jooma. Ma lihtsalt istusin ja kuulasin, mida nad rääkisid. See oli päris elu,» naeratab ta soojalt.

Ole päriselt kohal!

Kui vanemad küsivad lapselt õhtul kodus vaid paar küsimust ja saavad vastuseks mõne napi vastuse, siis pole see suhtlus, mis last arendab ja avab. Vanemad võiksid rääkida kaasa igal teemal ja näidata nii valmidust suhelda.«Tähtis on olla 100% kohal, kuulata ja märgata oma last. Kui laps päriselt räägib või palub midagi vaadata, siis päriselt ka vaata,» paneb Rita südamele.