Pilk peale, käsi külge: Hyundai Kona Electric, väärt üllatusmuna tiitlit

... või kuidas teisiti nimetada seda häält, mida teeb mööduv elektriauto? Mõni on seda võrrelnud kisselli sees elu eest ujuva päkapiku hädakisaga. Mõni õhkutõusva lennuki häälega.

Ainult et ei päkapikk ega lennuk seekord ära ei upu ega õhku ei tõuse. Sahistab rehvidel mööda, kulutades sealjuures 100 km kohta umbes 16 kWh energiat – nagu Hyundai Kona Electric.

Rahulik kabiin

Jätkame kummaliste epiteetidega. Hyundai Kona kabiin on rahulik, ja seda mitte üksnes neil hetkedel kui fotograaf paanitsemise lõpetab (valgus kukub, ainult pool tundi on aega, võttekohti pole, settingud pekkis ... nimeta, ja tal on see vigastus).

Kabiin näeb välja nagu täiesti tavalise auto oma, pigem igav kui eriline. Umbes nagu ülikond, aga hall. Uudisteankru hall.

See-eest väljavaade on hea (krossover) ning käiguvahetus ülimugav (klahvid!). No natuke nooblim on see hall ka – autol on pärisnahksisu. Mis kergitab veidi hinda, aga sellest edaspidi.

Olgem ausad, enam ei jaksa iga elektriauto kohal õhata ja välimust imestada – auto on auto, olenemata kütuseliigist. Üllatab see, kes teeb valmis täitsa tavalise auto. Võidab see, kes suudab väärtusliku lasti punktist A punkti B odavalt ja kadudeta toimetada. Kona Electricul on potentsiaali.

Kergejalgne ahnik

Elektriauto sõidutunnetuse vaieldamatuks osaks tundub olevat massi tunnetamine – piltlikult sõidab kissellis suplev päkapikk triikrauaga. Akupakk teeb auto raskeks ja see mõjutab muidugi tunnetust.

Kona Electric on teistmoodi, raskemeelsuse asemel on kergejalgsus – jälle üllatus! Selle juhtimise tunne ei erine kuidagi tavaautost. Kõik kulgeb helges, elektrilises meeleolus.

Kes on kuulnud sõna „rekuperatsioon” (pidurdusenergia tagasilaadimine), siis praktika mõttes tasuks Kona särtsuka rooli istuda, leida rooli tagant üles labad (flappy paddles) ja tunnetada, kui ahnelt võib üks sõiduk KOGU pidurdusenergia endale sisse imeda.

Ehk siis – see siin ei ole labadega käiguvahetus (selleks on käigukasti koha peal kiiskavad klaveriklahvid), see siin on pidurdusenergia kogumise intensiivsuse reguleerimine.

Süsteem on muidugi sarnane tavaautos labade pressimisele – vajutad vasakut, keerad rekuperatsiooni peale, vajutad paremat, annad natuke lõdvemaks.

Pidurit vajutada pole vaja, piisab labadest või siis „gaasipedaali” lahtilaskmisest ning auto hakkab isukalt energiat imema ning armatuuril, kesknäidiku kohal hakkab rõõmsalt kerima digitaalne meetrilugeja, mis annab reaalajas teada, kui mitu meetrit sõiduraadiust võidetud on.

Neli sõiduviisi

Hyundai Kona Electric ei ole teil siin mingi lihtne „ära puutu midagi, kõik kulutab elektrit” särtsukas. See võib olla sportlik või üliöko: valikus on Comfort, Sport, Eco ja Eco+ sõiduviis.

Vaikimisi on mugavas (comfort) režiimis seadistatud võimalikult väike generaatoripidurdus, et sõit oleks sujuvam ja auto ei reageeriks igale võimsusepedaali vabastusele ägeda aeglustusega.

Öko ja öko+ lähtestavad auto energia tagasiahnitsemise režiimile, eriti öko lükkab välja ka kõik elektritarbijad. Mis on mugav, sest kui sõiduraadius peaks kahanema kriitiliseks, ei pea enam ise paaniliselt otsima, mida välja lülitada – valid Eco+ ja olemas.

Iseasi, kas seda väga vaja läheb, sest tavarežiimil, veidi labadega kaasa aidates sõidab Kona Electric ühekorraga vähemalt paarsada kilomeetrit. Peab ikka päris otu olema, kui ei suuda oma sõite nii pika range’i juures planeerida…

Kuidas on lood sõiduulatuse ja laadijatega, millised on särtsuauto „agad“ (nt hind, ooteaeg, akud) ja mida elektriautode vallas oodata on, loe edasi Acceleristast.