PUNANE JA MUST: Porsche klassikud toidavad unistusi tõelistest autodest

Porsche 911 on minu unistuste autode nimekirja figurant. Tõsisem sümpaatia algas Saksamaalt 80ndate lõpus saabunud mudelautost, mille mängimise käigus üsna haljaks kulutasin.

Õige hoo sai 911-armastus sisse sajandivahetuse paiku, kui kinolinale jõudis „Kadunud 60 sekundiga”, sel ajal olin juba paadunud autohuviline.

Loomulikult jättis jälje Eleanori-nimeline Shelby Mustang, kuid tõelistesse unistustesse prantsatas hõbedane 911 perekonna Porsche 996. Sealt alates olen endamisi olnud klassikute usku.

Lood, mis toidavad unistusi

Saatus on minu vastu lahke olnud, puistates mu teele järjest legendaarseid 911 numbrit kandvaid Porschesid erinevatest ajastutest.

Kõigi nende autodega on kaasas käinud mõni lugu, mida endale jutustada siis, kui uued, head, targad ja … ühesugused autod täiesti üle viskavad. Kõik need hetked koos, samas igaüks eraldi, on toitnud unistusi tõelisest autost.

Umbes täpselt 20 aastat pärast esimest kiindumist otsustasid sõbrad minu järjekordse Inglismaa-reisi tõttu nurjunud poissmeeste peo asemel rentida mulle Autoklassikust viimse poldini taastatud 911T aastast 1972. Päev otsa klassikuga ringisõitmist veenis mind, et võrreldes moodsa masinaga on sõit küll ebamugavam, aga see on päris.

Möödunud suvest on võtta kaks 911 lugu: juunis kutsuti mind osalema Porsche Classic Tähesõidul, kus minule anti roolida täpselt seesama 996 Porsche, millest põrsapõlves unistasin. Kirsina minu tordile, pinnuna kaasvõistlejate varbasse istus kaardilugejaks kõrvalistmele Anastassia Kovalenko.

Juuli lõpus aga, mitte enam poissmeeste peoks, vaid selleks Päris Õigeks Päevaks, veeres mu õuele Porsche 911/964 Carrera 2, aastast 1992.

Emotsioon oli (mitte ainult isiklikel põhjustel) nii vägev, et otsustasin videovõluri Sten Ottepi kaasa kutsuda ja imetoreda punase Porsche (loodetavalt igaveseks) filmilindile jäädvustada.

Klassikud ongi unistamiseks

Ükski eelnimetatud Porschedest ei ole tänases mõõtkavas just üleliia kiire ega äkiline. Ka on klassikute pärast mure suurem kui n-ö tavaautoga sõites – tuju äraminemiseks on mitmeid võimalusi, alates kaua üle merede seilavast varuosast, lõpetades hoolimatu kaasparkijaga, kes kallikese uksele mõlgi sisse lüüa võib.

Ent plussid kaaluvad kogu eestlasliku muretsemise üles. Porsche klassik on emotsioon. Kogu autohobi ongi üks emotsioon, sest mingit praktilist hüve klassikaliste autode huvist otsida oleks rumal. Aga Porsche on veel omakorda eraldi dimensioon selles emotsioonivärgis.

Ratsionaalset põhjendust sellele kõigele leida ongi keeruline, ratsionaalne on osta endale näiteks Dacia Logan, nagu kirjutas Avo Elme Open Track foorumis oma Porsche 911 taastamise teema juures. Aga mingil põhjusel pole see 20 aasta vanune Dacia, millest autohuviline märga und näeb, vaid ikka Porsche klassik ...

Musta ja punase 911-ga sõitmise kogemusest ning klassikute tähtsusest loe ja vaata edasi Acceleristast.