Teenimatult tähelepanuta jäänud: Honda HR-V kompaktne kõikjalsõitja

Tegin Honda HR-V-ga esmatutvust Portugalis, aasta oli siis 2015. Inseneride ja turundajate silmis säras lootus, et legendaarse linnamaasturi teine põlvkond tuleb ja lööb omas segmendis laua lagedaks – nii kihvti kerekuju, nii mõnusalt ruumi ja nii ägedaid panipaiku (Honda tassike teed!) ei olnud sel momendil kellelgi teisel kõrvale panna.

Muljas autopark

Alles natuke aega hiljem ärkasid ülejäänud ja mõistsid, et „kupeeliku joonega” maasturitaoline ese on võti autoostja südamesse. Ja kus siis hakkas tulema! Nimetage täna üks, kasvõi üksainus pargimaastur, mis poleks kasvõi natukenegi muljas!?

Noh, olgu, Toyota C-HR (jälgige tähtede mängu ja seda, kus asetseb sidekriips) on muljas, aga seda veelgi hullumeelsemal moel, nähes välja nagu kääridega sälgutatud vanaema õunapirukas, mille tahaks ühekorraga põske pista, et maitseelamust mitte kellegagi jagada ...

Muuseas, C-HR on Honda HR-V lähemaid konkurente ja sel läheb (ka Eestis) paganama hästi. Ja me ei räägi siinkohal välimusest, vaid hübriidajamist, mis üleüldiselt on võtmas juhtpositsiooni kogu Euroopas. HR-V-l on vastu panna 1,5-liitrine vabalthingav koos variaatorkastiga.

Pange kaks nimetatud jõuallikat nüüd kõrvuti ja öelge ausalt, kumma te valiksite!? Jah, ma olen seda vastust varem kuulnud.

Vabalthingav võibki võita, sest ...

Kui ka jätta kõrvale hübriidajam ja õunapirukad, ei lähe HR-V jaoks pilt ilmselt kuigivõrd roosamaks, sest neid nn muljaid kompaktseid kõikjalsõitjaid on nagu kirjusid penisid koerapulmas.

Kui ma tänasel päeval seisaksin valiku ees, siis lööksin käega ja a) ostaksin (peaaegu) esimese ettejuhtuva, b) näitaksin iseloomu ja jätkaksin ühistranspordi kasutamist.

Unikaalsed müügiargumendid on väike-keskklassi sõidukite baasil aretatud kompaktmaasturitaoliste lauas ammu otsas. Kõik on ühtviisi head ja linnas ning linnalähialadel sõidetavad. Kõik näevad välja. Garantiid on ausad. Mitte ükski ei eristu disainilt (C-HR välja jätta).

Jõuallikate valikus rokivad turbotatud mikromootorid, Toyotal ja Kial hübriidajamid. Ja siis tuleb Honda oma ajast ja arust vabalthingavatega, mis, kui järele mõelda, ei olegi väga ajast ja arust. Sest milleks parandada seda, mis töötab?

Ja kaua töötab! 1,5-liitrine vabalthingav bensiinimootor on auto kestmise seisukohalt ilmselt parem valik kui 1,2ne turbopiiksutaja; mõelgem kasvõi kuluosadele.

Jah, võrreldes väiksema kompressori toel huugava jõujaamaga on vabalthingaval jõudu ja särtsu vähem, aga see liigutab autot edasi. Vaikselt, rahulikult, kaua.

Ehk siis kunagi 20 aasta pärast, kui te olete oma HR-Vst absoluutselt tüdinenud, töötab selle mootor ikka nii nagu poleks maailm päevagi tuleviku poole veerenud. Milline suurepärane võimalus koos vabalthingavaga igikesta!

Kuigi ma tegelikult ei usu, et Honda insenerid vabalthingava ajami koos CVT-kastiga (käsikasti saab ka) HR-V-le peale panid selleks, et tõestada Perpetuum Mobile võimalikkust.

Pigem jäid nad 1,5-liitrise VTEC turboga toona hiljaks. Seda ei ole HR-V jõuallikate valikus siiani. Võib-olla järgmise põlvkonnaga asi muutub?

Aga vabalthingav tuksub HR-V kapoti all tasakesi ja veab autot edasi tasakesi ja muudab juhigi üsna tasaseks. Seega võib teema vist positiivselt kokku võtta – vabalthingav võidab, sest kui on oht, et load lähevad või on juba mingi karistus all, siis HR-Vga saab igaühest eeskujulik liikleja. Rohkem selliseid autosid meie tänavatele!

Masina mahukusest-ruumikusest, hindadest baasvarustusega ja mugavamana, kütusekulust ja muudest omadustest loe lähemalt Acceleristast.