GALERII | „Kodutunde“ produtsent Kristi Niloviga Signe Lahteini haual (26)

Signe Lahtein on maetud väikesele Jüri kalmistule. Tema haual on kollased lilled ja liivale joonistatud suur süda. "Signele meeldis kollane värv, kuid kollased krüsanteemid tõin täiesti juhuslikult," ütleb Kristi küünalt süüdates. Ta tunnistab, et kuigi Signe on tal pidevalt meeles, siis kolleegi surmale ta ei mõtle. Nii tababki Kristit just hauale tulles valus reaalsus, et lähedast kolleegi enam ei ole.

Teadis ette?

Palju on räägitud, nagu oleks Signega juhtunud autoõnnetuses olnud ettemääratus. Signe sõitis 22. märtsil koju saate võtetelt, kus oli kaamerate ees soovinud, et arstid suudaksid rohkem inimesi aidata. Peale õnnetust võitles Signe pikalt oma elu eest haiglas ning lõpuks saabus surm päeval, mil oli eetris 200. saade–2. aprillil. "Signe jaoks oli "Kodutunde" 200. sünnipäev väga tähtis. Meeskonnaga me sel hetkel kõiges selles ettemääratust ei näinud. Samas tagasi mõeldes, et see toimus kõik just sellel perioodil, tekib küsimus, et miks just siis?" mõtiskleb produtsent.

Elumuutev sündmus

Kristi on peale Signe surma nii mõnegi teema enda jaoks lahti mõtestanud. "Eks surm ole paratamatus ja see saabub kõigile varem või hiljem. Raske on just neil, kes lahkunust maha jäävad. Kui surmaga lähedalt kokku puutud, siis eluvaated muutuvad. Sel hetkel hakkad tajuma elu haprust ning et kõike ei saa võtta iseenesest mõistetavana. Tülidega ei tohiks magama minna, vaid need kohe ära lahendama," leiab Kristi. "Ka headust ja hellust on tulnud minusse rohkem. Mõtlen enne mitu korda läbi kui ütlen, et ma hiljem ei peaks öeldut kahetsema. Ka kriitika osas olen ettevaatlik ja proovin seda teha vaid situatsioonipõhiselt. Ma ei taha, et jääks kaheti mõistmist, mida võiks tõlgendada kui lihtsalt halvasti ütlemist," on naine sõnade jõust teadlik.

Mõistan nüüd leinajaid

Tihti kuuleb produtsent saates osalevate inimeste lugudes ka lähedase kaotusest. "Loomulikult on mul olnud neid kogemusi kuuldes perest kahju, kuid tegelikult mõistan ma neid täielikult alles nüüd, kui olen ise sama läbi teinud. Selles on väga suur vahe– kas sa proovid mõista või teed seda väga sügaval tasandil," teab naine.

Nüüd teab ta ka seda, et leinajale on kõige olulisem lähedaste tugi. "See tugi võib olla ka vaid sõnum, et olen sinu jaoks olemas. Leinajat pole vaja rünnata oma hoole ja murega. Kõige hullem on ütlus, et elu läheb edasi või aeg parandab haavad. Muidugi läheb elu edasi!" ei salli naine tühje sõnu.

Kõige enam muserdas Kristit Signe surmale järgnenud meediatähelepanu, kus tema telefoni oli jäetud sadu vastamata kõnesid. "Igaüks peaks ju aru saama, et just on juhtunud midagi hirmsat ja mu telefon on kinni. Sel hetkel suhtlesin ainult lähedaste ringis. Millist emotsiooni või mida minult sel hetkel oodati? Et ma nutan ja ahastan?" ei mõista naine avalikkuse hoolimatust.

Pool aastat hiljem

Endiselt on Kristi telefonis alles Signe telefoninumber ning ikka ja jälle loeb ta viimast kolleegi saadetud sõnumit, kus ta palub tal tagasi helistada. „Kui saaksin, helistaksin talle kohe," vaatab ta sõnumit. Kristi tunnistab, et teda valdavad läbisegi ahastus, šokk, raev, süüdistamine ja eitamine – kõik tunded, mis leinaga koos käivad. Signe kaotusega toimetulek on raske kogu saate meeskonnale. Et ahastusest üle olla, toetavad kõik üksteist.