Meeliergutav Kopli idüll: vanavanaisa ehitatud maja, vintage leiud, vabapidamisel linnud ja hullult ideid!

Kuus aastat tagasi oli Harri Tiiduse (37) ja Veronika Vallimäe (35) kasvaval perel vaja kolida. Samal ajal mängis juhus neile kätte Harri kaugsõidukaptenist vanavanaisa 1936. aastal ehitatud maja. Kui maja eelmiste omanikega saadi ostus kaubale, tuli hakata «raiuma», nagu Harri tabavalt ütleb.

Algselt ühepereelamuks mõeldud eramu oli aastate jooksul jaotatud vaheseintega mitme leibkonna vahel. «Tipphetkel, nõukogude ajal, mahutas end 110 ruutmeetrile lausa viis perekonda! Kui me siia kolisime, ootas meid kolm tualettruumi ja kolm kööki,» kirjeldab mees olustikku, kuhu tuldi. Maha tuli võtta kõik püstitatud vaheseinad ja maja sodist tühjaks tassida. Ülemise korruse toauks ei tahtnud lahtigi tulla, sest selle taga oli nii palju kraami.

Majatäis üllatusi

Paar on õnnelik, et suurte ümberkorralduste ajal säilitas maja ka palju algset. Nii oli neil võimalik vana eestiaegne taas esile tuua, näiteks laeliistud ja laudpõrand, mis pärast paigaldatud saepuruplaatide alt välja tuli. Ühte veneaegset kipsseina lõhkudes avastas peremees selle alt lausa ukse. Et maja oli asju täis, leidus selle kinni müüritud avause linkki endiselt ahju peal!

Üllatusi on aastate jooksul jagunud veelgi. Kolm aastat tagasi tegid Harri ja Veronika elutoa korda. Mõtlesid, et mis see siis ära ei ole – osta parkett ja pane maha. Asi lõppes aga sellega, et vana põrand võeti üles ja tuli hakata hoopis uusi põrandaposte valama ning talasid panema.

Esikus selgus niisamuti, et trepp praktiliselt rippus õhus, sest talad olid alt läbi mädanenud ja ukse all palke enam polnudki. Ka siis, kui oled remondi jaoks kalkuleerinud suurima võimaliku väljamineku, näiteks vannitoas löönud kokku plaatide, kraanikausi ja WC-poti maksumuse, võid ootamatult tabada, et suurem raha ja aeg kulub hoopis seina taastamisele. «Siin vanas majas julgen ette arvutamata vist ainult lambipirni vahetada,» võtab Harri olulisuse muiates kokku.

Väärt leiud igas nurgas

Vana maja taastamisel on aga ka omad eelised – mitte igas kodus pole vahvaid mööblileide oma pööningult võtta! Nii on leidnud vannitoas valamukapina koha vana mustaks värvitud kirjutuslaud, köögikappidel ilutsevad nõukogudeaegsed potsikud ja seinal ripuvad eelmisi elanikke meenutavad pildid ning kivisildid.

Justkui kutsehaigusena on Veronikal, kes peab vintage-riiete poodi Kopli Couture, silma ka headele mööblileidudele. Pole harv juhus, kui Ikla kaltsukast toob pere endaga ühes trooni moodi tooli või saab Harri naiselt kõne, et poole tunni pärast oleks vaja Jõgevalt ära tuua kümneeurone diivan! «Selleks et midagi leida, peab ikka igale poole nina sisse pistma,» julgustab naine avatud silmadega käima just Eesti väikelinnade kaltsukates, sest asjad pole seal nii üle hinnatud ning standardasjade kõrval võib avastada ka midagi ehedat ja ägedat.

Kõike, mis pagasisse mahub, toob paar kaasa ka reisidelt. Köögis ja lastetoas olevad lühtrid on ühed suuremad kohvrisse pakitud leiud, mis pärit Portugali vanavaralaadalt. «Küprosel olles ostsime aga ühe lihapoti, mida kandsime kaks nädalat kohapeal mootorrattaga ringi sõites nagu sülelast endaga ühes. Soetasime poti transportimiseks isegi eraldi seljakoti! Kuni lõpuks läks see Helsingi lennujaamas ikkagi katki,» jutustavad abikaasad läbisegi. Nii et teinekord on asjade koju jõudmine sõna otseses mõttes õnnemäng.

Lahendused sajavad sülle

Ägedaid detaile saavad nad ka tänu sõpradele, kes toovad nende majapidamisse midagi hoiule. Nii on paari koju jõudnud mitmeid maale ja kunstiteoseid, muu hulgas kanapeadega tahvel, mis ehib nende suvist eeskoda.

Harri ja Veronika on veendumusel, et kõike ei pea vaagima põhjalikult ning head lahendused võivad olla nina ees. «Me ei juurdle pikalt, millisesse seina täpselt riiul panna, ega tekita draamat sellest, kas toolikate ikka sobib kokku kohvitassi alustaldrikuga või mitte,» räägib perenaine. Nii ei ole neil kombeks käia läbi ka kõiki poode ega otsida ainuõiget detaili. Selle asemel seavad nad sammud Põhja-Tallinna ainsasse ehituspoodi, kus saab teha halvimast valikust enda jaoks parima. Peale värvi ja naelte haaravad nad sealt kaasa ka vanninuustiku või konserviavaja, ja tagasi koju.

Sellise suhtumisega ei teki Harril ja Veronikal ka omavahel arusaamatusi. Või kui, siis ainult hetkel, mil perenaise loomingulist vabadust piirab avastus, et naela ei saagi õhku lüüa!

Ajutine ergutab meeli

Kodulähedasest ehituspoest on pärit ka pere köögikappide roosa värv. Selle valimisega said õnnelikuks nii müüja, kes elevusega sobiva tooni kokku segas, kui ka pererahvas, sest värv kattis erakordselt hästi ära vana mööbli. «Kuna me ei saanud kohe endale uut kööki lubada, mõtlesin, et ajutine lahendus peab olema selline, mis ka meeli ergutab,» mainib Veronika nippi, kuidas ka vahepealne olukord võib rahuldust pakkuda.

Kööki tehes ehitas pere kinni ka sealt vannituppa viiva ukse. Seintele liimisid nad PVAga pööningult leitud vanade ajakirjade vahelehed ja lõiked, nii et peale jäi vetthülgav mõnusalt läikiv kord.

Pikemas perspektiivis on paaril plaan nihutada köögi välisseina eeskoja piiriga sama suureks, panna ette ruudukestega klaasaknad ning katta köögiseinad Portugali stiilis kahhelkividega. Aga nagu peremees ütleb, siis enne seda võib veel juhtuda, et on vaja palke vahetada.

Jupp jupi haaval

Enamik majas tehtud töödest on ellu viinud Veronika isa ja Harri. Et kogu aeg ainult ehitama ei peaks ja saaks nautida ka kodus elamist, on pere läinud jupikaupa tegemise teed. Igal suvel võetakse ette mõni suurem projekt. Nii on nad ka maja fassaadi ainult pooleldi soojustanud ja uute voodrilaudadega katnud. Mees meenutab, et see töö oli üpris ekstreemne, sest vahetusele kulunud nädalast neli päeva sadas paduvihma. «Kuna laudu kuuri värvima ei mahtunud, pidime seda tegema toas. Ööseks panime ahju küdema, et värv ära kuivaks. Päeval käis kogu aeg viiemeetriste laudade akendest väljasöötmine.»

Ka aknad on majas vahetatud vaid osaliselt. Ühes kolmes suunas läbikäidavas toas otsustas pere akna hoopis terrassiuste vastu vahetades tekitada sealt suvise sissepääsu – nii sai see ruum endale otstarbekama ülesande. Magamistoas aknaid vahetades selgus aga, et vanad olid ilmselt tulnud tehasepraagina paarisentimeetrise erinevusega. Et tänapäeval enam sellist praaki kuskilt ei saa, tuli aknapõski lõhkuda ja need ühesuguseks teha.

Tegemist ootab veel pööningu väljaehitamine, kuhu peaks tulema perepoegade uus tuba või hoopis suur magamistuba. Ühel hetkel saab ehk Veronika garderoobist ka vanniga pesuruum, riietehoid liigub mujale.

Ideede puuduse käes see pere kohe kindlasti ei kannata! Ise arvavad nad, et ennast üllatada nad siiski väga ei suuda, sest maitsemeel ja lemmikmustrid on püsinud neil aastate jooksul samad.

Mõtteid, mida teha, leiab pere igalt poolt, kasvõi filmidest. Mõni asi on püsinud peas ka kinnisideena, näiteks elutoatapeet, mis pärit 1973. aastast ja tellitud Itaaliast. «See tunne, et oma kodus saad mõtteid vabalt teostada, teebki kodust selle kõige mõnusama koha,» arvab Harri.

Veronika lisab: «Teised ei peagi alati aru saama kõigest, mida siin näevad. Kõik asjad ei kirjelda inimesi, kes majas elavad, muist on lihtsalt õige emotsiooni tekitamiseks.» Selle tõestuseks ripub neil näiteks magamistoa voodi kohal rist, kuigi nad ise endid usklikuks ei pea.

Mitme näoga aed

Nii nagu maja, on ka pere aed täis põnevaid nurgataguseid. Maja ette ehitati eelmisel aastal terrass, aga nagu neile kombeks, valmis ka see jupikaupa. Et pererahvas veedab maist oktoobrini enamiku aega õues, sai aastaga selgeks, et esimene versioon tuleb teha vähemalt kaks korda suurem. Platvormilt avaneb hea vaade kõigele, mis maja ees toimub: linnukuudile, viljapuudele ja jooksvatele lastele.

Majatagune on seevastu säilitanud oma loomuliku metsikuse. Kuna maja fassaadi pole sellelt küljelt veel uuendatud, pole pere ka muude tegemistega seal kiirustanud. Astmetena langeva roheluse vahelt pistavad aga kevadel ja suvel pea välja tulbid ja liiliad – need on pärandus kunagi majas elanud lillekasvatajalt. Kõrge heina seest piiluvad ka vanad vilju täis ploomipuud ja ilma liialdamata vutimunasuuruste tikritega marjapõõsad.

Selline aed on boonus ka lastele. Perepoegadel, Arturil (12) ja Karlol (6), kellele on aeda ehitatud püstkoda, ei ole tarvis käia parkides mänguväljakutel mängimas, sest lõbusad tegevused on aias omast käest võtta.

Küsimuse peale, mis plaane pere aiaga peab, ütleb Harri naerdes: «Täna plaaniks muru niita!» Selline ajas ja ruumis vaba kulgemine on Tiidustele omane ka edasiste mõtete osas – tehakse seda, mis hädavajalik ja mida kodu on õpetanud, et on otstarbekam, seejuures stressivabalt. Samas unistavad nad suurest kasvuhoonest, mis viinamarju täis, ning maja taha ehitatud saunast, mille ees istudes peatuks pilk tihemini aia servas kasvaval võimsal pärnal.

Loomulik loomapidamine

Loomad on pere jaoks loomulikuks jätkuks aiapidamisele. Aastate jooksul on neil Tallinna servas asuvas kodus olnud nii jänesed, filmivõtetest üle jäänud põrsas kui ka naabritelt saadud lammas. «Õnneks sai Veronika aru, et siga kasvab suureks,» naljatleb Harri, miks põrsale otsustati siiski tore talu leida. Lammas oli neil aga väga seltsiv – alati väraval esimesena tervitamas ja uudishimulik tänaval rihmaga jalutamas käima.

Praegu on pere aia vallutanud peale koera ja kassi viis kana, viis tibu ja viis parti. «Selline loomapidamine on tohutult stressi maandav,» reedab Veronika, miks peale visuaalse naudingu ja meeldivate kaasproduktide veel loomad nende kodus on. Pereliikmed seletavad elavalt, kuidas tibusid tuli algul toas lausa süles magama panna. Isegi koer Donna, kes algul kippus kanadega mängima, tunneb end nüüd kui karjajuht ja hoiab tibusid suure emaarmastusega, nii et kass Saatan ega kanad ei pääseks neid tülitama! Hea kanavalvur kulub aga ära, sest linnaservas käib teinekord ka kulle ja rebaseid, kes linde kaasa viivad.

«Kindlasti pole me aga puuri usku ja on oluline, et kõik elusolendid saaksid vabalt liikuda,» täpsustab naine. Ka edaspidi leiavad nende perre tee vaid need linnud-loomad, kel võimalik aias lahtiselt toimetada. Nii unistavad nad veel kalkuneist ja hanedest ning kellegi kurja käe läbi lõpu saanud lemmiklamba asemele on nad mõelnud tulevikus võtta uue ehk Kihnu tõugu mää.

Kopli tegelik pale

Kui kolides oldi esmalt asukoha suhtes skeptilised, siis nüüd, kuus aastat hiljem, on neile kohale jõudnud reaalsus. «Siin on paradiis!» ei tee Veronika saladust, et piirkond on vaikne ja kodune: linnud laulavad, jänesed jooksevad, veised söövad rannaalal, naabritega jagatakse mune ja aidatakse hoovis autot parandada, prügimägi on mattunud rohelusse. Lisaks on perel kõrvaltänavas koht meresupluseks ja Harril kalastamiseks. 

Paar hindab, et Koplis on veel alles ehedat külamiljööd, kus väikeste kohalike poodide valik üllatab ja kaupmees on teretuttav, aidates suisa sobiva jäätisegi välja valida. Peremees ütleb muiates, et ka inimesed tänaval on tuttavaks saanud: «Omasid narkomaanid hoiavad!»

Et piirkond areneb, on ilmselt oodata suuremat muutust kümne aasta pärast, mil Kopli liinide ehitus valmis saab. Kui noored tervitavad sealseid uusi kohvikuid, baare ja restorane suurima rõõmuga, siis uute inimeste suhtes on nad veidi teisel seisukohal. «Tahaks, et siinne ehedus ja praegune Kopli idüll ka arenedes säiliks,» ütleb Harri. Ta ütleb seda lootusega, et Koplist ei saaks Kalamaja kombel linnaosa, kus majade õunapuuaiast saavad parkimiskohad.

Maja jupikaupa korda tegemise plussid ja miinused:

+ Korraga ei pea remondiks välja käima palju raha.
+ Aeganõudev ja nüri töö ei muutu üksluiseks, eriti kui seda oma jõududega teha.
+ Tööde ajaks asjade ümbersättimine näitab vahel kätte ruumi teistsuguse perspektiivi ja otstarbe.
+ Ajutised lahendused on põnevad ja õigesti tehes ka meeliköitvad.
+ Kodu on pidevas muutumises ja pidevalt värske ilmega.
‒ Terviktulemus ei ole kohe silmaga näha.
‒ Kodu on vaja iga töö järel põhjalikult tolmust ja prahist koristada.