Uus Citroën C4 Cactus: munad jõuavad tervena sihtkohta

70 aastat tagasi näidati Pariisis avalikkusele Citroëni toonase peadirektori Pierre Boulanger’i rahvaauto idee kehastust. Inetuks pardipojaks sõimatud Citroën 2CV oli odav ja lihtne sõiduriist, mille kandvaks ideeks oli toimetada korvitäis mune ilma neid lõhkumata kasvõi üle küntud põllu turule.

Kuvand mugavast ja pehmest sõiduriistast on Citroënil küljes olnud alates nende esimesest autost aastal 1919. Mugavusse puutuvas on „sidrunid” olnud pioneerid ja automargi panus igasugu mugavusalastesse uuendustesse on märkimisväärne.

Iga autohuviline peaks teadma legendaarset Fantoomi autot – Citroën DS-i, mis oli omal ajal autonduses sõidumugavuse ja tehnoloogia kehastus ning mida tootja on nüüdseks pidanud omaette brändistamise vääriliseks.

Tagasi juurtele

Kaasajal on konkurents automaailmas karm ning kõik tootjad tunduvad otsivat oma nurka, milles eristuda ja parem olla. Turundus on tootnud krossovereid ning erinevaid elustiiliautosid nagu seeni pärast vihma.

Seda rõõmustavam, et üha rohkem peetakse vajalikuks pöörduda tagasi juurte juurde. Igava jura tootmise aeg näikse lõpukorral olevat, ehkki sõidukeid, mille kohta küsida „miks ometi!?” jagub teedele veel kauaks, põhjuseks tõenäoliselt ostjate margitruudus.

Uus Citroën C4 Cactus on võtnud (taaskord) ülesandeks viia mugavus automaailmas (tagasi?) täiesti uuele tasemele.

Citroëni turundusosakond kirjutab: „Uus C4 Cactus on esimene Euroopa turule toodud Citroën, mis kasutab Progressive Hydraulic Cushions™ vedrustust. Selle eesmärgiks on luua C4 Cactusega sõidust „lendava vaiba“ kogemus, triikides rataste alla jääva teest välja viimse kui ebatasasuse.”

Kogu see segane plära peaks eesti keelde ümber panduna tähendama, et munadel on senisest rohkem võimalusi jõuda tervena sihtkohta.

Õõtsu nagu ema süles

Esimesed kilomeetrid Cactusega tekitasid elevust – auto õõtsus ja oli ülipehme! Ununes mõte tagaistmest, kuhu ma oma pikkuse tõttu kunagi pead kallutamata ei mahu – roolis oli mõnus!

Kuna kogu selle mõnu juurde käis jutt „uuel tasemel mugavusest,” sattusin elevusse ja kujutasin elavalt ette seksikaid vedrustuslahendusi, nagu eelmainitud klassikalisel DS-il.

Osa elevusest kadus, kui auto alla piiludes vaatasin endiselt tõtt klassikaliste vedrude ja amortisaatoritega. Kuid teine osa elevusest jäi, sest Progressive Hydraulic Cushions vedrustus on konkurentsitult kõige pehmem, mis mind viimastel aastatel proovisõitudel on õõtsutanud.

Mõneti pettumusena on Citroën C4 Cactus küll õõtsuv ja pehme, kuid teravates aukudes kostavad vedrustuse tööhääled kabiini ikkagi tüütute plärtsatustena.

Selge on see, et auto hinnatase ning klass ei luba siin liiga palju nuriseda, aga kui Citroën tahab uuesti tõelist Citroëni tegema asuda, siis tuleks lisaks õõtsutamisele ja kallutamisele midagi teha ka teravate läbilöökidega.

Kui see pisike virin kõrvale jätta, siis on tegemist Tallinna tänavatele nagu rusikas silmaauku sobiva masinaga, sest enamus ebatasasusest jääb siiski auto veermiku teada. Väga tervitatav üleüldise „nii sportlik, kõige sportlikum” moevoolu kõrval.

Mängulisest välimusest, praktilisusest, emotsioonist, vedrustusest, kütusekulust, mootori võimekusest, käigukastist ja üleüldse tootja valitud suunast loe edasi Acceleristast.