Pilk peale, käsi külge – Lamborghini Urus, maailma esimene superlinnamaastur

Kuigi entusiast teab, et Lamborghini on maasturite osas varba varemgi vette kastnud, siis nüüd on asi ametlik – maailma esimese super-SUV-na reklaamitav Urus peaks firma 3500-autolise aastatoodangu kahekordistama. Seega võiks öelda, et langenud on järgmine puhtatõulistele kähkusõitjatele keskendunud autotootja ...

Paberil on tegu ju meeletu rollikonfliktiga: superauto dünaamika, maastikusuutlikkus, praktilisus, igapäevane mugav kasutatavus ...

Samas aga on kasvõi Porsche näitel selge, et see on tehtav! Veelgi enam, kui Lamborghini plaan õnnestub ja Urusest saab loodetud kasumimuul, võivad entusiastid kergendatult hingata, sest see tähendab veelgi enam n-ö „puhtatõuliseid“ Lambosid.

Kuid isegi pärast Cayenne Turboga sõitmist ei ole ma SUV-usku pööratud. BMW X3 M40i XDrive seevastu sai päris lähedale, kuid kumbagi autot ma endale sellegipoolest igapäevaliikuriks ei soetaks. Kui keegi kunagi üldse mu usku vangutaks, siis võiks see ju olla Lamborghini, liiatigi veel minu elu esimene.

Urus on kompott VA-Grupi tükkidest, millele on juurde keeratud kuhjaga Lamborghini „vinti“. MLB-platvormile (Cayenne, Bentayga, Q7, Touareg) on visatud korralikult järele aidatud neljaliitrine topeltturboga V8 (Cayenne Turbo, RS-perekond), mis on paaritatud Cayenne’i kaheksakäigulise automaatkastiga.

Sõitjateruumist leiab aga näiteks Audi A8-st tuttavaid ekraane ja muid detaile. Lisaks on autole leidnud tee ka Aventadorilt tuttav nelikroolimine – tagarattad suudavad kuni kolm kraadi pöörata, vähendades väikestel kiirustel pöörderaadiust ning kasvatades suurtel kiirustel stabiilsust.

Cayenne’ile sarnaselt aga on kasutusel nö aktiivsed stabilisaatorvardad, mis koostöös õhkvedrustusega Uruse külgkaldumist vähendavad ning stabiilse ja maha liimitud superauto tunnetust parandavad.

Kuid sellisest kompotist hoolimata ei suuda ma Urust banaliseerida ja teda nt kalliks Touareg’iks kutsuda. Selle eest hoolitseb just see eelmainitud Lamborghini „vint“, mis eristab Urust tavalisest Frankensteinist.

... mis vint?

Välisdisainilt on tegu äratuntavalt Lamborghiniga – alates madalast ja nurgelisest profiilist ning langevast katusejoonest kuni sakilise kapotiservani.

Sõitjateruumi istudes aga leiad end tänu keskel paiknevale suurele hoovale pigem hävituslennuki kokpitist. Mootori käivitamiseks näiteks tuleb üles tõsta punane kaitse, mille all nupp paikneb.

Seda suurt hoobade ja nuppude kogumit kutsub Lamborghini Tamburoks. Siit toimuvad veel näiteks sõiduprofiilide valikud – vasakul pool on tootja poolt ette antud valim kuue profiiliga, paremal aga „Ego“-kangike, millelt saad omale meelepärase režiimi kombineerida.

Kuigi tegu on esimese turbotatud Lamborghiniga, ei ole ka helitaustal midagi viga – muidugi oleks V12 kriiskamine Lambole sobilikum, kuid ka V8 möire ei tee Urusele häbi.

Kui kapoti alla kiigata, leiab mootorikattelt silindrite tööjärjekorra – jällegi üks tore kiiks, mis entusiastile meeltmööda võiks olla.

Milline oli Lamborghini pakutav sõidukogemus, kuidas on lood praktilisuse ja maastikuvõimekusega, mida leidis proovisõitja kokkuvõtteks ja kuidas masin visuaalselt paistab, seda loe ja vaata edasi Acceleristast.