Foto: Tootja
Tehnika
24. juuli 2018, 09:16

Kolmanda põlvkonna Kia Ceed: nimelt asiaat, hingelt eurooplane

Kui ma ütleksin, et mäletan täpselt, kuidas ma 2006. aasta sügisel Itaalias esimese põlvkonna Kia cee’d-iga sõitmas käisin, poleks see tõsi. Aga üht-teist mul Rooma ümbruses toimunud esitlusürituselt siiski meeles on.

Eelkõige üldmulje: kõik märgid näitasid, et Kiast (ja cee’dist) saab Euroopa turul tõsine tegija. Nüüd, tosin aastat hiljem võib tõdeda, et mulje ei petnud.

Mikromootoriga kiirteele

Portugal, Algarve. Euroopa ühes tuntumas suvitus- ja turismipiirkonnas jookseb ida-lääne suunas põhimõtteliselt ainult üks mõistlikult kasutatav maantee – tasuline kiirtee. Just äsja saime Faro lennujaamas kätte tuliuue proovisõidu-Ceedi ja nüüd uhamegi lääne poole, Algarve ringraja suunas.

Ceedi rataste all on autoestrada A22 (vahemärkus: Eurostati andmete kohaselt olevat Eesti nüüd Portugaliga võrdselt rikas, aga kui meie targad valitsejad ja progressiivne üldsus küünte ja hammastega sõdivad riigi kaht suuremat linna ühendava tee ehitamise vastu, on Portugalis kiirteede üldpikkus 1990. aasta 316 kilomeetrilt kasvanud nüüdseks üle 3000 kilomeetri) ning spidomeeter näitab 130.

Siinsetel kiirteedel on lubatud 120 km/h, aga spidomeetri viga ja kohalikke tavasid arvestades on meie tempo enam-vähem keskmine.

Meie Ceedi viib edasi üheliitrine „mikromootor“ – kolmesilindriline, mõistagi turboülelaadimisega, võimsus 120 HJ –, aga see downsizingu-ajastule iseloomulik jõuallikas saab oma ülesannetega vaevata hakkama.

Kuni ühel tõusul tuleb mööduda mõnevõrra aeglasemast kaasliiklejast. Kuues käik jääb tuntavalt liiaks, lükkan sisse neljanda ning vahepeal 100 ligidusse langenud spidomeetriosuti roomab tasapisi tagasi 130 suunas. Normaalne rahulik kulgemine võib jätkuda.

Mõni minut hiljem langeb mu pilk juhuslikult tahhomeetrile. Mida? Mida?! Miks näitab selle osuti 4000 minutipööret? Muidugi, neljandal käigul ja kiirusel 130 km/h peabki näitama!

Kuid ebatavaline on fakt, et seejuures mootori tööhääli kuulda pole. Tuulekeerised vuhisevad tasakesi välispeeglite ümber ja rehvid krobisevad vaikselt autoestrada karedal asfaldil, aga mootorihäält lihtsalt pole kuulda. No ei ole.

Viin teadlikult läbi mõned „loomkatsed“ ja jõuan järeldusele: Ceedi kolmesilindriline mootor on mürasummutusmaterjalide alla nii edukalt ära maetud, et selle karuse alatooniga mürin jõuab vaevukuuldava kõrina kujul salongi üksnes tugeval kiirendusel.

Muidugi on see mõnus vaikus vaid üks uue Ceedi omadustest, ent sellest ei saa üle ega ümber. Seda tunneb ju igal viimasel kui sekundil, mil mootor töötab. Müra edukas summutamine pole kindlasti kõrgtehnoloogiline raketiteadus, millest tavakodanik isegi und ei oska näha. Aga miks siis nii vähesed autotootjad seda „labast“ teadmist rakendavad?

Tõsi on, et üheliitrine jõuallikas jääb Portugalis nõdraks mitte ainult kiirteedel, vaid ka mägedes. Täpsemalt öeldes nõuab väga palju käiguvahetusi.

Algarve ringraja ümbruses leidub teid üllatavalt palju ja need ei tõuse palju üle poole kilomeetri merepinnast kõrgemale, kuid nõlvad on piisavalt järsud ning sealt ülesrühkimiseks läheb tarvis kolmandat või isegi teist käiku.

Langustel võiks olla lihtsam, aga enamasti on sirged nii lühikesed ja pöörded nii järsud, et spidomeetriosuti jõuab kurvide vahel hädavaevalt 70 tähiseni.

Staažika autoajakirjaniku Toomas Vabamäe Ceedi loo peatükke „Fookuses sõidumugavus“, „140 hobujõudu koos sõiduviisi valikuga“, „Laitmatu interjöör“, „Kas „uroopa aasta auto kandidaat?“ ja „Millist versiooni eelistada?“ loe Acceleristast.