Kes kurat loob Eestis riiki, kus keegi midagi teada ei tohi?! (58)

Kui peaksite sõitma puhkusele USAsse Floridasse, ärge jamage kanepiga. Vähemalt mitte Mehhiko lahe ääres asuvas Gulfi maakonnas. Sest seal maksab šerif Mike Harrisoni sõna.

Kes jääb korrarikkumisega vahele, võetakse vahi alla ja avalikustatakse šerifi veebiküljel koos näo ja nimega. Enamasti on vahialused mornid. Vahel ka sinise silmaga, kui neile on esitatud süüdistus võimudele vastuhakkamises.

Tänavu juunis on veebi kantud kolm töövõitu. 1. juunil kontrollisid šerifi mehed autot, mida juhtis 20aastane Bradley A. Creamer. Noormehega suheldes leiti tema taskust natuke marihuaanat ja ta võeti kohe vahi alla. Samal päeval peatas teine liikluspatrull 49aastase Sheryl M. Gay sõiduki. Narkokoerale tundus auto kahtlane ja läbiotsimisel leitigi metamfetamiini.

3. juunil helistas šerifi kontorisse 30aastane Kelly C. Cruzmejia, kes oli narkokuriteo pärast tagaotsitav. Kuna naine end ise üles andis, poseeris ta fotograafile sätitud juuste ja laia naeratusega.

Vahistamine ei tähenda süüdimõistmist. Siiski avalikustatakse kõik kinnipeetud, sest rahvas peab olema šerifi tegevusest teadlik. Ka tagasiulatuvalt. Kohalikud elanikud kiitsidki Harrisoni töö heaks ja valisid ta 2016. aastal ametisse tagasi. Selline avalikustamine pole USAs erand, vaid pigem reegel.

Ma ei kutsu Põhja prefektuuri koostama galeriisid diileritest, keda Rait Pikaro narkotalitus eelmisel nädalal kinni võttis. Isikuandmete avaldamine Eestis erineb oluliselt šerif Harrisoni põhimõtetest.

Viimastel nädalatel on väidetud, et peame isikuandmete kättesaadavust piirama, sest seda nõuab Euroopa Liit. See on vale. Kõik algatused info leviku piiramiseks pärinevad ainult Eestist. Ja nii juba aastaid.

Ometi oli meil Euroopa paremaid avaliku teabe seadusi, mille president Lennart Meri kuulutas välja 1. detsembril 2000. Selles loeti üles ainult 11 põhjust, mis andsid ametiasutusele õiguse küsijale infot mitte anda. Praegu kehtivast seadusest leiab juba 26 piirangut.

Miks nii? Seaduse esialgne variant oli omal ajal sedavõrd radikaalne, et tuli üllatusena nii poliitikutele, ametnikele, ajakirjanikele kui ka tavalistele inimestele. Ühtäkki avanesid kõigi ees võrdsed võimalused olla kursis sellega, mis Eestis toimus. Nii nagu see oli paljudes lääneriikides, USAs, Soomes, Rootsis, Norras.

Igaüks sai õiguse nõuda mis tahes ametiasutuselt välja dokumente. Teabenõudele tuleb vastata viie tööpäeva jooksul. See on fantastiline kiirus, mis teeb välismaa ajakirjanikke kadedaks. Eesti rahvale oli antud kätte lasermõõk, selle kasutamine aga nõudis õppimist.

Ükskord kutsusid kolleegid teistest toimetustest mind liituma avaliku protestiga Tallinna linnavalitsuse vastu, kuna linnapea Edgar ­Savisaar ei rääkinud midagi. Keeldusin ja itsitasin pihku. Savisaare suu püsis lukus, aga Tallinnal oli väga hea veebikülg, mis avaldas vastavalt seadusele infot linnavalitsuse tööst. Tuli vaid sinna kiigata ja uudised kirja panna.

Aastal 2006 küsisin riigikantseleilt teenetemärkide komitee kirjavahetust presidendi kantseleiga. ­Arnold Rüütel oli andnud autasusid paljudele kaasvõitlejatele, tekitades avalikkuses imestust. Riigikantselei vastas eitavalt, kuna see olevat ordenikavaleride eraelu. Kaebasime andmekaitse inspektsiooni. Selle direktor Urmas Kukk asus seisukohale, et autasusid antakse Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete eest, mida ühiskonnal on õigus teada. Ta käskis riigikantseleil materjalid välja anda.

Dokumentidest selgus uskumatult põnev ja koomiline intriig. Teenetemärkide komitee oli soovitanud Kadriorul loobuda rohkem kui 50 inimese autasustamisest väga kõrgete ordenitega. Samad näod olid saanud alles mõne aasta eest täpselt samade teenete eest rinda natuke madalamad ordenid.

2007. aastal andis teenetemärke uus president Toomas Hendrik Ilves. Küsisin taas dokumente. Paberitest selgus, et Ilves jättis üle 70 autasustamiseks esitatud tuntud inimese ordenita.

Pärast Ekspressi artiklit muutis riigikogu teenetemärkide seadust. Nüüd ei avaldata kandidaatide esitamise ettepanekuid viie aasta jooksul.

Riigisaladused jäid ülevaatamata

Avaliku teabe seadus hõlmab väga suurt hulka dokumente, aga mitte riigisaladusi. On arusaadav, et kaitseväe valmisoleku tegevuskavad hoitakse salajastena 50 aastat. Ent pooleks sajandiks tohib salastada ka infot Eesti välispoliitikast.

Soomes on kõik välisministeeriumis koostatud paberid 25 aasta möödudes avalikud. Olen käinud neid palju kordi Helsingis arhiivis lugemas ega mõista, miks on Eesti välispoliitika põhjanaabritest kaks korda salajasem.

2005. aastal tegin intervjuu äsja justiitsministriks saanud Rein Langiga. Eelnevalt välisministrina töötades avastas ta enda jaoks Eesti riigisaladuste süsteemi, mida nimetas skisoidseks. Lang rääkis, et meil on „salastatud rohkelt teavet, mille avalikustamine Eesti julgeolekut kuidagi ei kahjustaks“. Ta tõi näiteks Euroopa Liitu astumise dokumendid.

Justiitsministrina lubas Lang, et kõik riigisaladused vaadatakse üle. Küsisin, kui palju sisult aegunud saladustest saaks avalikustada. „Usun, et üle poole,“ vastas Lang. Ta arvas, et selleks piisab kahest aastast.

Asjal oli ka majanduslik mõte, sest dokumendikoormate hoidmine spetsiaalsetel turvaaladel tekitab suuri kulusid. Langi eestvedamisel võttis riigikogu 2007. aastal vastu seaduse, mis kohustas kõiki riigisaladusi 2011. aastaks üle vaatama.

Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja. Sise- ja kaitseministeeriumi haldusala ametnikud hakkasid halama, et saladuste läbivaatamine nõuab liiga palju ressurssi.

Ligi kahest miljonist leheküljest riigisaladustest avalikustati vaid mõni üksik sisutu dokument. Kaitseministeeriumi süsteemis aga tunnistati tagantjärele riigisaladuseks pabereid, mis seda varem polnud. Ikka selleks, et ei peaks neid avalikkusele näitama.

Politsei- ja piirivalveamet hoidis riigisaladusena 1977. aastast pärinevat jälitustoimikut „Bзрывники“ („Lõhkajad“). See sisaldas infot Moskva metroopommi panijate tagaotsimisest ja Eestis toimunud nõukogudevastastest protestidest. Palusin abi siseminister Ken-Marti Vaherilt ja sisejulgeoleku ­kantslerilt Erkki Koortilt. Alles siis sai politsei aru, et Nõukogude miilitsa tegevus ei saa olla Eesti riigisaladus. Mulle anti toimikust 200 lehekülge koopiaid, kus olid musta värviga kaetud kinni Eesti NSV ­miilitsatöötajate nimed.

Ameerikas saab igaüks esitada riigisaladuse lahtisalastamise taotluse Mandatory Declassification Review ehk MDR. Olen seda teinud ja saanud Eesti kohta väga põnevat materjali.

Algul kuulusid Eestis veebis avaldamisele ainult asutuste dokumendiregistrid. Sealt oli näha, mis teemalised dokumendid parajasti ringi liikusid. Nendega tutvumiseks tuli teha teabenõue, mida esitasin mõni nädal kümnete kaupa.

Aastast 2009 peavad omavalitsused ja riigiasutused kohe avalikud dokumendid veebi panema. Igaüks sai võimaluse hoida end koduvalla tegemistega kas või iga päev kursis. Ajakirjanike töö info hankimisel muutus lihtsamaks, mis tõi kaasa üllatava probleemi. Hans H. Luik kurtis, et leiab oma ajalehtedest üha rohkem igavaid lugusid, mis põhinevad kantseliitlikel dokumentidel, mitte inimestega rääkimisel.

Kraane keeratakse kinni märkamatult

Ma ei oska täpselt öelda, millal hakkas asi avaliku teabega halvemaks minema. See juhtus vaikselt, märkamatult ja sammhaaval. Isegi seni edumeelses Tallinna linnavalitsuses.

Ootamatult hakkas linnaplaneerimise ameti juhataja Toomas Õispuu salastama kinnisvaraarenduste tellijate ja planeerijate nimesid. Linnaplaneerimine muutus tema käe all konspiratiivseks nagu kapo töö.

„Minu arust on oluline teada, mida kuhu planeeritakse,“ rääkis Õispuu mulle 2010. aastal. „Aga kes on tellija? On see oluline teie jaoks? Ma ei saa aru, mispärast see oluline on. Minu jaoks ei ole!“

Planeerimisseaduse järgi oli planeeringute koostamine avalik. Tuli pöörduda andmekaitse inspektsiooni, et sundida linna seadust täitma. Õispuu aga jäi kapole vahele ja kohus mõistis ta advokaat Viktor Kaasikult pistise võtmises süüdi.

Seejärel rünnati infovabadust üha tihedamini. Riigi Teataja trükkis avaliku teenistuse tipptegijate majanduslike huvide deklaratsioone pikka aega probleemitult. See oli oluline osa korruptsioonivastasest heidutusest. Kes iganes võis vaadata, kui palju rahvasaadik või ametnik teenib ja kui suurt vara omab.

2012. aastal üritati sättida seadust nii, et automaatselt avalikustamisele ei kuuluks poliitiliste nõunike tasu.

2013. aastal koliti majanduslike huvide deklaratsioonid maksuameti veebiküljele, kuhu tuleb ID-kaardiga sisse logida. Iga poliitik ja tippametnik sai nüüd võimaluse näha, kes on tema andmeid vaadanud. Ajakirjanikke see loodetavasti ei takista, küll aga piirab tavalist inimest, kes võib-olla ei taha näidata, et tunneb huvi oma volikogu tegelaste vastu.

2016. aastal sulges justiitsministeerium Riigi Teatajas avaliku juurdepääsu kõigile kümne aasta tagustele kohtuotsustele. Ikka isikuandmete kaitseks, ilma avalikku debatti pidamata. Rahvalt võeti õigus tutvuda aegumatute kuritööde kohtuotsustega, sealhulgas küüditajate süüdimõistmisega. Läinud nädalast aga ripub justiitsministeeriumi veebiküljel teade, kui tähtis on mälestada juuniküüditamise ohvreid.

Mullu suvel pani justiitsministeerium kinni Tallinnas Tõnismäel asunud kohtulike registrite kantselei. Seal sai igaüks arvutis tasuta tutvuda äriregistri ja kinnistusraamatuga. Nii käis see 1990ndate algusest, kui Eestis hakati moodsat riiki rajama.

Õnneks mõistis justiitsminister Urmas Reinsalu, et oleks häbiasi jätta inimesed ilma aastaid toiminud avalikust teenusest. Notariaadiseadusesse tehti spetsiaalne parandus, mis lubab kasutada tasuta äriregistrit teatud notaribüroodes. Kinnistusraamatu kasutamine aga muudeti ikkagi tasuliseks.

Eesti seadus on rangem kui Euroopa nõuab

Tänavu 25. mail jõustus Euroopa Liidus isikuandmete kaitse üldmäärus General Data Protection Regulation, lühendatult GDPR. Seoses sellega valmistas Eesti justiitsministeerium ette kaks uut seaduseelnõu: „Isikuandmete kaitse seadus“ (riigikogus eelnõu 616 SE) ja „Isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seadus“ (650 SE).

Mõlemad näevad ette vaba infovälja suurejoonelist koomaletõmbamist. Jutt käib surnutest ja kuritegevusest.

Eestis moodustavad eraldi kaitsealuste kategooria siitilmast lahkunud, kelle kohta käivate dokumentidega saab piiranguteta tutvuda alles 30 aastat pärast surma.

See on peapõhjus, miks Eesti NSV kohta pole kirjutatud praktiliselt ühtegi tõsist uurimust. Seni parim teos on ajaloolase Indrek Jürjo 1996. aastal ilmunud raamat „Pagulus ja Nõukogude Eesti“. Jürjo luges arhiivis leiduvaid kompartei ja julgeoleku toimikuid, leidis sealt nii mõnegi KGB kaastöötaja nime ja tõi selle päevavalgele. Vähemalt üks paljastatu lubas Jürjo kohtusse kaevata, aga jättis selle tegemata.

Kui keegi soovib praegu lugeda rahvusarhiivis Jürjo vaadatud toimikuid, peab ta võtma kirjaliku loa kas kadunukese pärijalt, abikaasalt, alanejalt või ülenejalt sugulaselt, õelt või vennalt. Justiitsministeerium on nüüd aga seisukohal, et piirang on ikkagi liiga leebe. Edaspidi loeks ainult pärija nõusolek. „Surnud isikute andmete avalikuks saamine võib kahjustada järgnevat põlvkonda,“ põhjendatakse isikuandmete kaitse seaduse muutmise eelnõus.

30aastane piirang on puhtalt Eesti omalooming. Euroopa Liit jätab surnud isikute küsimuse meie otsustada. Eelmisel nädalal võttis justiitsminister Reinsalu eelnõu 616 SE riigikogust tagasi. Kui seda hakatakse uuesti arutama, saaks 30aastase piirangu vajalikkust kaaluda.

Ameerikas saab igaüks küsida riigiasutustelt materjale surnud isikute kohta. Olen lugenud dokumente Jaan Krossi, Ellen Niidu, Gustav Ernesaksa ja Endel Lippmaa kohta. Kui nad käisid Nõukogude ajal USAs, hoidis neil silma peal FBI vastuluure.

Nime järgi kohtualust tulevikus ei leia

Riigi Teataja veebiväljaandest leiab kohtuistungite kalendri ja jõustunud kohtuotsused. Kehtivad mõistlikud piirangud, ei avaldata alaealiste ega kinniste kohtuprotsesside andmeid.

Eelnõu 650 SE näeb ette toimiva süsteemi täielikku hävitamist:

- kaotada kohtualuste nimed kriminaalprotsesside kohtukalendrist ja jõustunud kohtuotsustest,

- tõsta karistusregistris ühe päringu hind 4 eurolt 10 eurole, et tehtaks vähem päringuid,

- muuta karistusregistris nähtamatuks kõik väärteokaristused, sealhulgas korruptsiooni ja riigihangete rikkumiste eest tehtud karistused.

Aastal 2010 jäi Edgar Savisaar politseile vahele 170 000eurose laenu varjamisega ja sai väärteokorras 575 eurot trahvi. Justiitsministeeriumi arvates ei tohiks avalikkus seda teada.

Need ettepanekud jahmatasid riigikohut, kes juhtis tähelepanu, et GDPR ei reguleeri põhiseaduslike institutsioonide tegevust nende põhiülesannete täitmisel. See peaks kehtima ka õigusemõistmise puhul ja Eestilt info sulgemist ei nõua. Justiitsministeerium eelnõu ei parandanud.

Õigusemõistmine käib Eestis väga lihtsalt. Kui kohtuistungit pole kaalukatel põhjustel kinniseks kuulutatud, on see avalik. Iga täiskasvanu võib viibida avalikul kohtuistungil kuulajana. On täiesti normaalne kasutada istungi leidmiseks avalikku istungite kava. Süüteomenetluse avalikkus pole asi iseeneses, vaid tõhus heidutus korruptsiooni ja kuritegevuse vastu. Mitu riiki eelistab ajada asju veelgi avatumalt kui Eesti praegu.

USA andmebaasis PACER avalikustatakse peale kohtuotsuste ka istungi käigus esitatud menetlusdokumente. Igaüks võib endale tellida parooli ja neid väikese tasu eest alla laadida. Soomes on kriminaalasja eeluurimise materjal avalik hetkest, kui kohus alustab arutelu või kui prokurör süüdistusest loobub. Olen tellinud Soome keskkriminaalpolitseilt Eestiga seotud juurdluste toimikuid, mis on saabunud CD-kettal postiga.

Prokuratuuril ja politseil on Eestis palju võimu. See teeb muret mõnele riigikogu liikmele, kes peab vajalikuks õiguskaitseorganeid rohkem kontrollida. Julgen soovitada, et parim ja odavaim kontroll on tagada suurem avalikustamine. Kui te mind ei usu, küsige oma kolleegidelt Soome parlamendis.

Kogu muserdamisest hoolimata on Eesti avaliku teabe seadus rahvusvaheliselt päris hea. Miks siis üritatakse toimivat süsteemi lõhkuda? Justiitsminister Reinsalu arvas eelmisel nädalal ajakirjandustegelastega toimunud kriisikoosolekul, et meedia on liiga vähe enda eest seisnud. Kahjuks on tal õigus.

Nullindate keskpaigani ja paar aastat kauemgi esines vaba ühiskonna ja avatuse eestkõnelejana Rein Lang. Ülbe ja provokatiivne, aga samas üks valitsuse helgemaid päid. Ühel hetkel muutusid Langi ja ajakirjanduse suhted vaenulikuks. Pärast teda pole Eestis olnud ühtegi staari, kel oleks südameasjaks võtta sõna infovabaduse kaitseks. See on ühiskonnale suur kaotus.

Mul on tunne, et info kinnikeeramise tõusva laine põhjus võib olla osa Eesti juristide platooniline kiindumus Saksa õigusruumi. Olen saksa ajakirjanikega palju suhelnud ja võin öelda, et avaliku teabe vallas pole neilt midagi õppida. Saksa ametiasutustes on meediaga suhtlemisel kehtinud põhimõte: ärge jumala pärast esitage teabenõuet! Me peame selle siis registreerima ja tekib palju jama. Kui teil on vaja midagi teada, küsige ja me lekitame selle teile!

Eesti valis Lennart Meri ajal teise tee. Info meie riigis toimuvast pidi olema võrdselt avalik nii „Aktuaalse kaamera“ uudisteankrule, Õhtulehe reporterile kui ka Facebookis kogukonnalehe koostajale. Igale parteitule, reformistile, keskerakondlasele, ekrekale, sotsile, isamaalasele, vabakale ja kahesajasele. Õigus informeeritusele pole küsimus parempoolses ja vasakpoolses valikus. See on põhiõigus, mida tuleb kaitsta, nüüd ja praegu.

Muidu võime ennast leida 2015. aasta 31. detsembri Kölni kesklinnast. Immigrantide mass käperdab ja röövib avalikult rohkem kui tuhandet noort naist ja politsei ei suuda midagi ette võta. Ning järgmistel päevadel valetavad poliitikud, et midagi erilist ei juhtunud, ja suur osa ajakirjandusest ei julge iitsatadagi.