Käsitööusku Harriet Toompere: „Vanaema ütles ikka, et töö peab olema korralik! Kui ei ole, siis haruta üles ja alusta uuesti!“

Kui Harriet Toompere (42) avab oma koduukse, suu ja käsitöökotid, avab ta nagu oma hinge. See, mis sealt paistab, on imeilus, müstiline ja lummav. Ainuüksi erinevate käsitöötehnikate ja -stiilide hulk, mida naine valdab, tema ind uutest avastustest jutustades ja tema siiras südamlikkus panevad kuulaja ahhetama. Rääkimata tema tehtud esemetest – savist, puidust, lõngast, kangast, klaasist, paberist vms –, mis mõnest tema järjekordsest käsitöökotist, kapist või sahtlist välja tuleb.

Näitlejanna selgitab, et paljud tööd on tal siiski pooleli või lõpetamata. «Imetlen neid, kes viivad ettevõetu lõpuni. Ma ei tea, mis takistab mind vahel mõnda asja lõpetamast. Seetõttu ongi väga eriline, kui mul püsib huvi nii kaua, et midagi lõpuni viia. Aga alati, kui on võimalus midagi uut õppida, haaran sellest kinni,» tunnistab Harriet. Neid võimalusi on olnud omajagu.

Geenidega saadud joonistamiskirg
Nii Harrieti vanaema Ella-Adeline kui ka näitlejatest vanemad, ema Maie Toompere ja isa Hendrik Toompere, olid kõige muu kõrval kirglikud käsitöölised. Naine võtab riiulilt kaustiku, mille vahel on tema vanemate joonistused. Isegi mitte ainult joonistused, vaid isa kalligraafilised kujundused Anna Haava luuletustele ja ema pliiatsitõmbed nagu päris kostüümikavandid! Neilt pabereilt tõesti tunneb tolle aja hõngu ja joonistajate andumust. «Joonistamiskirg liigub meie peres vist nii-öelda verd mööda. Ka meie vanem poeg joonistas oma vanaisaga – nad lihtsalt istusid kahekesi ja toimetasid.»

Joonistustarbed satuvad aeg-ajalt ka Harrieti kätte, kuigi ta tunnistab, et kogu muu elu kõrvalt on raske selleks harrastuseks aega leida. Seetõttu, ütleb ta, on väga hea end mõne kursuse kaudu sundida. «Kui antakse ülesanne, et homseks peab valmis olema neli joonistust, on väga põnev! Siis istun rahulikult paberi ette ja lähen selle maailma sisse. Paber ja värvid minu ees, pliiats minu käes – kuidas see kõik elama hakkab! See on huvitav, kes hakkab seda pliiatsit siis paberil juhtima. Olen see ikka mina? Vahel tundub, nagu paber kutsuks ja paluks mind, et ma talle värvi ja pliiatsi ulataksin,» arutleb naine.

Kahe südamega loodud
«On väga tänuväärt, kui keegi annab mulle mõne ülesande või teeb pakkumise midagi teha.» Nii tuli Harrietile ootamatult ettepanek joonistada pildid ühe tuttava, Linda-Anette Sussi luuleraamatusse. «Ma ei tea, kust ta tuli selle peale, et mina võiksin tema raamatut illustreerida – ma pole ju kunagi enne midagi sellist teinud!» meenutab näitlejanna oma üllatust. Pärast pikka kaalumist ja kahtlemist võttis ta põneva loomingulise töö vastu. «See oli väga huvitav rännak. Kuidas leida üles see viis, mismoodi olla luuletuste teenistuses – kas ja kuidas tuua välja nende sisu või mis nurga alt neid kujutada,» kirjeldab naine loomeprotsessi.

Luuleraamat «Kahe südamega» on eriline ka seetõttu, et kaasa saab ka CD-plaadi, millel kuuleb Harrietti lugemas valikut luuletustest ja Linda-Anette esitatud viiulipalu. Luule ja muusikaga kooskõlas leidiski näitlejanna sobiva paralleeli luua joonistused süsi ja akvarelliga, kujutades tantsijannat (kui muusikat) õitemeres (kui luules).

Maidule tehtud merevaatega korter
Harriet peab ennast praktilise mõtlemisega naiseks, nii-öelda tarbekunstnikuks, nagu ta naljatlemisi ütleb. Käsitööd, näiteks keraamikat tehes mõtleb ta alati sellele, et see oleks tarvilik – isegi niivõrd loominguline ese nagu naisefiguuriga lillevaas, kus maani kleit moodustab vaagna, on eeskätt saanud oma vormi praktilisuse eesmärgil. Seetõttu valmivadki kõik näputööd sooviga need kellelegi kinkida. Vahel pole see, kellele kink läheb, veel töö alguses kindel, aga
värvide või materjali otsingul selgub see alati. Teinekord on aga kohe mõttes konkreetne isik ja kink.

Harrieti kaasa Mait Malmsteni esietenduse puhul tahtis naine kinkida talle meremaali. «Mul tuli idee ja ostsin kohe suure lõuendi, värvid ning läksin kunstnikust sõbranna juurde ateljeesse kaheks päevaks selle ideega mässama. Kui oma kätega millegi kallal töötama hakkan, elan selle protsessi käigus läbi igasugused hirmud ja kahtlused. Nii juhtus ka selle maali puhul. Et meri oleks mere ja taevas ikka taeva moodi, läksin sinna nii sisse, et merd maalides proovisin ka ise loksuda nagu merelained. Pilved said samuti tehtud sisemise karjatamise pealt, mistõttu jäid need väga jõuliste ja liikumise pealt tulnud pintslitõmmetena,» kirjeldab Harriet kirglikku loomeprotsessi. Nii saigi Mait endale kingiks korteri merevaatega. «Pärast vaatasin, et väga head pilved tulid! Vahel peab sellest korralikkusest, nokitsemisest ja pidevast kustutamise soovist lahti saama ning end niimoodi vabaks raputama,» käsitleb naine maali kui õppetundi.

Haruta üles ja tee uuesti!
See korralikkusejoon on tulnud Harrietile tõenäoliselt kaasa lapsepõlvest, just vanaemalt, kes õpetas teda tikkima. «Vanaema ütles ikka, et töö peab olema korralik ja kui see seda pole, siis haruta üles ja alusta uuesti. Nii et ülesharutamises ja uuesti alustamises olen ma väga tugev!» naerab naine. «Vahel otsustan kannatamatult isegi liiga vara midagi üles harutada või paberilt kustutada. Tegelikult on vägev tunne üks töö lõpuni viia ja see iseendas sobramise teekond läbi teha. See on väga puhastav ja eriline,» tõdeb näitlejanna.

Käsitööarmastus on Harrietiga kaasas käinud juba väikesest peale: isa heegeldas laudlinu, ema aina õmbles ja kudus. See käis loomulikult selle ajastuga kaasas, sest poest polnud midagi saada ja palju tuli ise teha. «Küll õmbles ema ise dresse, kitleid, jopesid, mantleid, frakke, aga ka õhtukleite presidendi vastuvõttudele.»

Kogemata masinkudumisse
Harrieti töötubadesse sattumise lood tunduvad kõik ühelt poolt juhuslikud, teisalt aga on väga tähenduslikud. Nii sattus naine ka masinkudumisega tutvust tegema. «Meil oli teatris ühes tükis vaja rääkivat papagoid. Pöördusin Papagoi Keskuse poole Konuveres, mis on väga huvitav koht. Seal tehakse koolitusi, ekskursioone ja lastele papagoietendusi. Sealtkaudu leidsin ühe naisterahva, kellel on kodus rääkiv lind. Tuli välja, et ta õpetab ka masinkudumist. Kui kuulen, et keegi oma kätega midagi teeb, tõmbab see mind kui magnetiga! Ma ei pruugi küll kõigi tehnikate juurde pikemaks peatuma jääda, aga kasvõi korraks proovida, katsetada ja õppida – see on nii põnev!» räägib ta õhinal.

Käsitöö-vanatädi
Nüüd, mil Harriet on ka ise ema, tädi ja vanatädi, on tema käsitööhoog aina kasvanud. «Värske kahekordse vanatädina mõtlen, et peangi tegema sellist vanatädide asja. Masinkudumine Päikesekudumi töötoas Õnne Linkolmi käe all on selleks nii hea võimalus. Päikesekudumid ja Õnne on nii õiged nimed neile – sest, kui sa juba sajandat korda murdud, et ei mina sellega hakkama saa, tuleb Õnne, kes ütleb innustavalt, et igal asjal on lahendus, proovi ikka edasi, vaatame ja teeme. Algajal juhtub ju igasugu jamasid! Kutsun Õnnet Tuletõrjujaks, sest mul ikka tekib neid tulekahjusid, mida tema siis kustutab,» sõnab Harriet armsasti.

Vanatädiks saades valmistas ta uuele ilmakodanikule heegeldatud detailidest
kampsuni. «Ma tahan uusi inimesi siia maailma saabumise puhul millegagi tervitada ja neile meisterdamine tundub selleks hea võimalus.» Praegu on Harrietil vennapoja pojale valmimas beebitekk ja vankrikott. «Kui ma selle kudumist alustasin, tundsin, et kõik läheb jube valesti. Sinnamaani, kuni eraldasin ennast masinast, ei tulnud töö üldse välja ja silmad jooksid valesti. Kui hakkasin mõtlema, et teen masinaga koostööd, sest see on ikkagi käsitöö, hakkas minema. Masin on ju samasugune käepikendus nagu kududes vardadki,» selgitab näitlejanna pooleliolevat tööd paitades.

Vabastav vabaheegeldamine
Äkki just seesama soov – harjutada pooliku töö mittekustutamist või huvi lasta oma alateadvusel improviseerida – on viinud Harrieti põneva avastuse, vabaheegeldamiseni. Ka heegeldamise juhendaja Marianne Seimanini jõudis ta poolkogemata. «Mariannel on mere ääres selline tore putka, kust saab suvel süüa-juua osta ja soovi korral vabaheegeldamist harjutada,» kirjeldab naine. «Tuli välja, et meie maakodud asuvad teineteisele küllaltki lähedal, ja nii me kokku saime.»

Kuna vabaheegeldamise mõte on heegeldada ilma etteantud mustrite ja tööjuhenditeta, on loomeprotsess huvitav ja vabastav. End traditsioonilistest etteantud mustritest vabaks laskmine võib olla küllaltki keeruline, kuid oma mõtetel ja sõrmedel alateadvust kuulates heegeldada lubamine on niivõrd põnev, et Harriet plaanib sel rajal veel edasi katsetada. «Selliste asjade jaoks võtan endale aega vahel isegi jõuga. Muidu jäävadki need tegemata.»

Leivakõnõ, leivakõnõ
«Arvo Kukumägi pani kodus Dostojevskit lugedes alati ülikonna selga ja kingad jalga – puhtalt austusest kirjaniku vastu,» jutustab Harriet. «Nüüd tunnen, et pean ka ise olema õhtukleidis, kui Dostojevskit loen. Arvo on mulle austamise kohta palju õpetanud. Tänu talle küpsetan ma umbes kord nädalas tema retsepti järgi leiba. Üks, nii-öelda komponent tema retseptis on see, et leivale tuleb hing sisse laulda. Ja nii ma laulan ja tänan kõiksust nende asjade, hetkede ja inimeste eest, mis meie eludes on – tänatud saavad nii päike, vesi ja õhk kui ka vilja külvajad ning poemüüjad. Meil on tegelikult nii palju asju, mille eest tänulik olla, eriti enesestmõistetavate asjade eest. Sellised rituaalid loovad pühasid hetki argipäeva ja tegemistesse. Sedasi saab hinge sisse laulda ka teistele toitudele. Olen Arvole selle leiva- ja eluretsepti eest väga tänulik,» sõnab ta. Viimase leivateo ajal laulis Harriet leiva sisse head soovid muu hulgas Nipiraamatu lugejatele: «Et nad ikka õnnelikud oleksid!»

Harrieti elu nipid
Ta on aja jooksul õppinud võtma vastu vähem töid, et pühendada rohkem aega kodule, perele ja iseendale. Nii on tal mitmeid argipäeva erakordseks tegevaid rituaale.

• Tundega toidud. Harriet kirjutab armsasti kokaraamatutesse retseptide kõrvale, mis konkreetse toidu valmistamise päeval toimus või mis mõtted tol hetkel peas keerlesid.
• Rõõmsamad hoidiste sildid. Ka hoidisepurgid saavad suured sildid, et peale nende nimede mahuks sinna veel kirjutama valmistamise päeva meeleolusid ja muid tähelepanekuid. «Üks tuttav rääkis, kuidas ta ühel unetul ööl läks sahvrisse minu hoidiste silte lugema!» naerab Harriet.
• Et rutiinist välja tulla, korraldab naine oma sõpradele raamatuklubi ja maalilaagreid. «Too oma sõbrad kokku ja tehke midagi toredat!» julgustab Harriet teisigi ise oma elu ilusaks looma.
• Loodusega vastamisi. Vahel on vaja aja maha võtmiseks vaadata loodusega tõtt. Nii istus Harriet ühel kevadpäeval akna alla tugitooli, kust oli hästi näha aias õitsevat õunapuud. «Istusingi terve päev, umbes üheksa tundi, ja lihtsalt vaatasin seda õunapuud. Selleks et ma ei saaks pärast öelda, et ma ei näinud kevadet, pidingi seda niimoodi jälgima. Võtsin isegi binokli ja vaatasin eraldi igat õitsevat õit! Mulle on see nüüd nii mällu kinnistunud, et võin iga hetk seda meenutades sinna päeva tagasi minna – see annab mulle kevadvärskuse tunde.»
• Märkamaks olulist. Korilase hingega Harrieti kindel kevadrutiin on ka nurmenukkude ja piibelehtede korjamine ning sinilillede vaatamine. «Teen seda selleks, et elus olulised, päris asjad märkamata ei jääks,» selgitab ta. Kord saigi võetud eesmärgiks korjata nii palju piibelehti, et ta on tundnud nende kohalolekut. Pärast seda sõitis näitlejanna oma sõprade kodude vahet ja jagas suure pundi piibelehti oma kallite inimeste vahel ära.