Setu legend Kauksi Ülle: inimene peab olema vaimselt väga tugev, et paarisuhtes olla
2. august 2017
Setu legendi ja kuue lapse emaks nimetatud Kauksi Ülle muigab, et nende kandi vanad ütlesid targasti: «Ull võid olla, aga kaval pead olema.» Tema enda meelest on tänapäeval kõige tähtsam see, et oled töökas, saad oma naabritega hästi läbi ja lood endale oma tolerantse usu.
Obinitsas elav Ülle (54) nendib, et kogukonna elujõuks ei piisa pelgalt suvekodu soetamisest. «Üks asi on, kui Setumaale on ostetud suvemaja. Teine asi on need, kes tulevad elama ja on ka kogukonnaliikmed. Mõttetu on talu osta, kui ei taha ise tööd teha.»
Ta nendib, et kui nõukogude ajal saadeti maale sellised, kes ei löönud linnas läbi, siis nüüd on olukord teine. «Peab oskama kõike: autot juhtida ja arvutit kasutada ja tundma võõrkeeli. Ettevõtlik ja tragi olemisest ei piisa, maal peab olema töönarkomaan, et toime tulla. Pead looma endale ise töökoha. Niisama ei tule siin midagi,» jutustab naine. Tema hääles ei kuule aga hetkekski kurtmise tooni.
Peale maatööde tegemise Ülle ka kirjutab. Võru keeles luuletusi, näidendeid, jutte, lugulaule, romaane, artikleid, arvustusi, setu keeles toimetab kohalikku ajalehte. Tema tuntuim teos on näidend «Taarka», mille põhjal valmis samanimeline menukas film. Ka Ülle enda elu on nagu filmis.
Kuidas maal aastaring möödub?
Suvel olen peamiselt galeriis giid ja teeme Evariga (elukaaslane Evar Riitsaar – toim.) pakutrükis meeneid ja korraldame õpitubasid, laagreid. Pikk see suvi ikka on ... Kooriga käime laulmas. Mõned kultuuripäevad on siin ja seal. Kevadel riisume lehti ja sügisel ka. Suvel kasvatame rohelist. Talvel kirjutan raamatuid ja ajalehte artikleid. Luulekogu hakkab valmis saama. Mitu aastat enne mõtlen, idee küpseb. Talvel kirjutan ära. Kõige rohkem kirjutasin siis, kui käisin bussiga Tartus loenguid andmas. Hea mõte võib aga tulla kus iganes.
Kuidas on Eestimaal lood väikeste kogukondade ellujäämisega?
Meie kogukonna tugevus on selles, et meil on head juhid ja aktiivsed inimesed. Tehakse ühiselt asju. Suhtleme palju ka Venemaa poolega ja käime mujal maailmas.
Suhtlusoskus on oluline, kui tahad kogukonnas elada. Eks meil ikka esineb küla vahel igasuguseid juhtumeid, aga peamine on see, et tuleb elada sõbralikult ja mõelda, et mida endale ei taha, ei tee ka teisele. Meil käivad naised koos, kui on lauluharjutus, ja eks seal tuleb ka alati uudiste vahetamise voor. Vanad naised on öelnud, et sealt ei tohi puududa, muidu hakatakse sind kohe tagant kõnelema. Naiste tarkus. (Muigab.)
Nii et töökus on siis setude edasiviiv iseloomujoon?
Tegelikult ei ole setut nii lihtne iseloomustada. Ega siis rahvused niivõrd erine. Inimeste ja perede vahelt jookseb see erinevus. On töökaid ja rõõmsaid, on enesesse sulgunud peresid. On joodikute peresid. Kõike on. Setude vanasõna ütleb: «Ull võid olla, aga kaval pead olema.» Mina arvan, et meil peavad eelkõige olema diplomaatilised teadmised, et naabritega toime tulla.
Milliseid omadusi veel elus oluliseks pead?
Loovust ja omapära – et inimene teeks seda, mis talle meeldib. Oma leib tuleb teenida ausa tööga. Selline asi nagu pealetungiv telefonimüük on kurjast. Kuidas nad võivad segada inimese privaatsust ja pähe määrida asju, mida ta ei vaja? Töö peab olema loov. Ei tasu müüa pseudoravimeid ja kursuseid, kus midagi ei õpi.
Meie rahval on väike alaväärsuskompleks. Oleme
«nagu-rahvas». Ikka tehakse kõike nagu teistel. Oma looming aga ei maksa midagi, seda ei hinda keegi. Meediatähed tehakse inimestest, kelle ainus panus on see, et on oldud kaaslase leidmise seriaalis.
Inimesed ei loe raamatuid. Häid filme on vähe, eriti eluloofilme, sest elulugu ei allu stsenaariumile, kus peab olema happy end ja kaks pöörast kutti ... Rohkem vaimsust tahaks.
Kes on sulle vaimsust ja muud olulist õpetanud?
Elus on olnud igasuguseid õpetajaid. Kindlasti oli üks hea õpetaja mu vanaema Elisabeth. Ta oli hea, vapper ja töökas. Tema hakkamasaamine oli täiesti eriline. Vanem tütar on tema moodi. Erinevatel aegadel on olnud mitmeid toredaid mõttekaaslasi ja vaimseid inimesi. Ülikooli ajal lugesin palju näiteks Jaan Kaplinski loomingut. See mõjutas mind.
Mida elu ise on õpetanud?
Igal inimesel tuleb elu õppetunde ette ja neid ei tule võtta kui kannatust. Mu emal on krooniline vaimuhaigus. Tal diagnoositi see juba ammu, aga raviti valesti. Selle tulemusena ema invaliidistus. Nüüd tuleb teda elu lõpuni hooldada. Ka üks tütar on erivajadusega.
Mäletan, kui olin pärast sünnitust haiglas ühes palatis kahe samasuguse saatusega naisega. Üks naine küsis, mille eest küll teda on karistatud. Leppisime siis kolmekesi kokku, et ei hakka end süüdlasena tundma. Me ei võta seda kui karistust. Peame lihtsalt toime tulema. Tuleb leppida sellega, mida muuta ei saa.
Need raskused on teinud mind sügavamaks ja paremaks inimeseks. Leplikumaks ka. Väga hästi ei ole vast kellelgi. Inimestel on lihtsalt erinevad katsumused. Tasubki mõelda nii, et igaüks elab oma elu. Pole vaja end kellegi teisega kõrvutada. See, mis väljast paistab, ei pruugi tõde olla. Tuleb tahta seda, mis on endale jõukohane. Ei tasu mõelda, et tahaks nii nagu teistel, siis oledki «nagu-inimene» ja asi läheb käest ära. Enda tahtmist tuleb tahta ja osata enda sisse vaadata. Haige lapse ja ema eest hoolitsemine võib teha küll hinge sügavamaks, aga võtab ka palju töö- ja puhkeaega ning energiat. Lõppkokkuvõttes on raske.
Kuidas näed paarisuhte õppetunde?
See on kõige suurem elukool üldse. Inimene peab olema vaimselt väga tugev, et võiks paarisuhtes olla. Kes pole küps ja tugev, sellele võib paarisuhe ka surmavalt mõjuda. Vanasti olid inimesed sunnitud koos elama. Ürgkarjas ja pärast perena. Praegu on vabadus. Võid elada üksi, perega, naise või mehega, grupis.
«Tule ruttu appi, sinu lapsed ja minu lapsed peksavad meie lapsi.»
Ajastu märk on kärgpere.
Jah. Kunagi, kui laps olin, meeldis mulle kuulata, mida vanad inimesed räägivad. Kasvasin maal ju ilma teleka ja raadiota. Vanad siis rääkisid, kuidas kolhoosis oli paar, kes hakkas koos elama. Naisel olid enne oma lapsed, mehel omad ja olid ka ühised. Lapsed olevat õues mänginud ja ema siis hõiganud, et tule ruttu appi, sinu lapsed ja minu lapsed peksavad meie lapsi. Mina siis mõtlesin, et minuga ei tohi sellist asja juhtuda. Ometi on ka meil mehe tütar ja minu tütred. Saame hästi läbi, keegi pole kedagi peksnud, lapsed on toredasti kasvatatud. Paar korda olen isegi mõelnud, kui suuremad lapsed endale paarilise leidsid, et ise poleks küll nii toredaid inimesi leidnud.
Kuidas teie Evariga teineteist leidsite?
Elu andis. Ega ma otsinud, juhtus niimoodi. Tutvumisportaalis pole ma olnud. Meil on ühised huvid ja tegevused, see seob. Maal ei saa muidu.
Kohtusime dramaatilisel põhjusel. Tulin, et kirjutada Taarkast näitemängu, ja siis oli tarvis autoga sõita. Evar oli tulnud parajasti linnast vanemate juurde käima ja keegi hõimlastest palus tal mind sõidutada. Ta kuulas automakis setu kassetti, sealt kostus tema vanaisa laul, mis mulle kõrva jäi. Hakkasime juttu ajama ja ansamblit tegema ja paari aasta jooksul ei saanud arugi, kui juba siin elasin. Kõik läks loomulikku rada pidi.
Sarnased tõmbuvad?
Ma kardan, et kompleksid tõmbuvad. Kes on selline tagasihoidlik ja passiivne tüdruk, igav ja korralik, satub tihti seikleja eluvenna otsa, kes teda täiendab. Enamasti saadakse vastand. Ühesugused nagu õde ja vend või nagu töökaaslased – need pole huvitavad.
Loeb vist ikka armastus ...
Armastus muidugi, kuigi võru keeles seda sõna ei ole. Seal ainult tahetakse kedagi või hoitakse. Vaatasin Setu kuningriigi vana fotoalbumit 1993. aastast. Evar oli tulnud Muhust kunstipraktikalt. Ma olin ka seal sõpradega. Mäletan, kuidas tookord mõtlesin, et vaene setu poiss, peab Muhu vestiga käima. See oli meie esimene kokkupuude, enne kui me reaalselt tuttavaks saime. Vahel lihtsalt märkad inimesi, kel on mingi seletamatu tõmme.
Kas see tõmme viis sind ka Venemaale setusid avastama?
Setudel on mõnus kogukond, kus inimesed on võtnud südameasjaks hoida oma kultuuri kõikjal maailmas. Suur kogukond setusid läks omal ajal Siberisse maad saama, sest pered olid suured. Setu kultuuris jagus vana eluviisi järgi jõukust niiviisi, et tavaliselt sai abielluda lastest üks või kaks poega ja paar tüdrukut sai mehele. Ülejäänud pidid jääma sisuliselt teenijaks oma vanemate majja.
Siberis aga ootas keset taigat must muld. Nad rajasid jämedatest seedripalkidest suured talud ja said oma töökuse ning oskustega päris hea järje peale. Nõukogude võim tegi külatänavatest kolhoosid. Inimesed oli vaja ju enda heaks tööle panna. Nad suutsid siiski oma kultuuri säilitada. Meie kuningriigis on Siberi setud juba käinud, nüüd käisime delegatsiooniga neil külas. Nad olid toredad, vanaaegse setu keele ja arhailise olekuga inimesed. Samasugused nagu minu vanavanaema ja nende õed. Neil on looduslähedane elulaad ja olek. Nad on vanaaegse temperamendiga. Inimene on tänapäeval nii istuva eluviisiga, et ei jaksa tantsidagi. Neil olid jaanitulel väga temperamentsed tantsud ja laulud.
Nõukogude ajal taheti kõik üheks massiks teha. Näiteks meie perenaine rääkis, kuidas hamekäistest ja ilusatest linikutest tehti nukurõivaid. Nõukogude võimu mõju oli nii suur. Rahvus pandi ju põlu alla. Manipuleerida on lihtsam inimesega, kes on nõukogude inimene või nagu nüüd Euroopa Liidus. Kõik on globaliseerunud. Neile on lihtne teksasid müüa. Minule ei saa neid müüa. Mu pojale ka mitte. Me ei hinda neid ega kanna neid, sest teame, et inimesed, kes neid teevad, saavad mürgituse ja valmistavad neid pükse kopikate eest.
Kuidas suhtud maagiasse?
Täiesti realistlikult. Kui näen lapse kohta halba und, enne kui ta haigeks jääb, tähendab see, et mul on temaga telepaatiline side. Nii mõnigi kord, kui telefon heliseb, tunnen ära, kes helistab. Ma ei pea seda kuigi eriliseks. Vanasti olid inimestel sellised omadused, mis nüüd välja surevad.
«Kui sõbrustasin Vigala Sassiga, õpetas ta mind eelmistesse eludesse vaatama. Ma korra proovisin.»
Kui sõbrustasin Vigala Sassiga, õpetas ta mulle tehnikat, kuidas eelmistesse eludesse vaadata. Ma korra proovisin. See oli huvitav kogemus.
Üldiselt ma selliste asjadega ei tegele. Vigala Sass oli tõesti teadmamees, kes suutis tervendada ja nägi. Kõik, mida ta ütles, on tõeks läinud. Temaga sai niimoodi rääkida, et ta kuulis, mis teine mõtleb. Tänu sellele sõprusele jagan ma ära, kes on poosetaja ja kes on tõelise sügavusega teadja.
See põlvkond, kuhu kuulus mu vanaema, tunnetas loodust. Neil ei olnud ürginstinkt kadunud. Seda ei saa tänapäeva inimesele selgitada, sest ta arvab, et see käib nõiakursuste ja tuleproovi juurde. Aga tegemist ongi normaalse ürgvaistuga. Nood vaistud peavadki töötama. Kui abielupaarile peale vaatan, võin pakkuda, kui kaua nad veel koos elavad ja kas üldse. See ei ole nõidus, vaid tuleb elukogemuse, süvenemise ja analüüsimisega.
Olen maausku ja mul on looduses oma paigad. Taevas ja pilved ... Need annavad alati energiat. Loomulikult ka lapselapsed, kes jooksevad ringi ja keda on tore vaadata.
Fanaatilist usku mul ei ole. Iga usk muutub hulluks, kui arvatakse, et tema usk on kõige parem. Tolerantsus on hea. Kui keegi hakkab usu nimel kedagi maha lööma, siis tolerantsust pole.
Usk on inimesele väga vajalik. Usu kohta on öeldud, et kui seda ei ole, siis ei asu asemele mitte teadus, vaid ebausk. Iga inimene leiab oma usu endale ise. Nii olen endale oma isikliku usu leidnud ka mina.