KUMMASTAV, AGA MÕISTLIK: miks on Longyearbyenis suremine keelatud? (4)

Longyearbyen asub Svalbardi arhipelaagis umbes poolel teel Norra maismaaosast põhjapoolusele. 1950. aastast on seal suremine keelatud, kuna kohalikud avastasid, et inimeste maised jäänused ei mõtlegi pideva külma tõttu surnuaiamullas ära laguneda (eestikeelse Wikipedia andmetel lõpetati surnuaia kasutamine igikeltsa tõttu juba 1930ndatel - toim).

Keelu põhjendatus sai tõestust 1998. aastal, kui teadlased kaevasid üles 1918. aasta gripipandeemias elu jätnute surnukehasid ja said neilt surmava viiruse proove, mis osutusid tänaseni täiesti toimivateks.

Peamiselt söekaevuritega asustatud linnakese elanikud keelasid lahkunute matmise kohalikku surnuaeda just peamiselt haiguste kartuses. Tuhaurnide matmine on lubatud, aga seda võimalust on kasutanud vähesed. Parandamatult haiged inimesed lahkuvad saarelt ja lendavad Norra maismaale oma viimaseid päevi veetma.

„Kui sinu elupäevad paistavad lõppemas olevat, siis tehakse kõikvõimalikke pingutusi, et saata sind maismaale,“ märkis Jan Christian Meyer Norra teadus- ja tehnikaülikoolist The Sun’ile.

Sealjuures ka sünnib Longyearbyenis vähe inimesi. Svalbardis on küll väike haigla, aga rasedatel naistel soovitatakse enne sünnitustähtaega samuti maismaale sõita.

Men’s Health märgib, et linnake asub nii kaugel põhjas, et talvel pole seal kolmel kuul päeval ja ööl mingit vahet. Lisaks peab saart oma koduks tuhatkond jääkaru. „Aga siiski – kuna virmaliste nägemine on seal sisuliselt garanteeritud, siis võib see reisi väärt olla,“ märgib meesteväljaanne. „Lihtsalt ära sure.“