Budõlinid pereauto otsingul: Hyundai Santa Fe, nii hea, et sa ... unustad ta ära (1)

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kaks nädalat enne seda kui meile ulatati Hyundai Santa Fe võtmed, viibis Aleksei Lõuna-Koreas, kus ta neidsamu masinaid lähedalt ja kaugelt vaadata võis nii palju kui süda lustis, sest neid lihtsalt oli seal palju.

Enne isiklikku proovisõitu tuhnis Aleksei veidi internetis ja luges sõiduki kohta. Nõnda et sel päeval kui me oma mugavusejanused kered avarasse autosse sättisime, oli Alekseil juba nägu naerul ja kõik üksikasjad nii selged, et ta täiendavat instrueerimistki ei vajanud. Ja eks selle pereauto valimise käigus saabub ka teatud vilumus – juba neljas sõiduk järjekorras ja on tekkinud oskus kodutöö korralikult ära teha.

Mõnes mõttes pole meie autode testimise eksperiment päris võrdväärne olnud, sest üks on olnud hübriid, teine linnamaastur, kolmas luksklassi sisustusega, neljas taskukohasem jne. See on olnud kasuks, sest oleme Alekseiga kumbki avastanud oma lemmikud ja oskame rohkem sõnastada, mida sellelt õigelt autolt ootame.

Pikal reisil ülimugav (ja avar) kaaslane

Võin kohe kokkuvõtvalt öelda, et Santa Fe ei tekitanud minus mingeid hüperaktiivseid emotsioone. See tähendab, et kõik oli nii tasakaalus ja mugav, et ma lihtsalt unustasin selle auto ära. Ma ei tea, kas see ongi see kõige olulisem tunne auto valikul, et ta istub nagu kingapaar kohe algusest peale ning laseb omanikul mõelda muudele asjadele?

Meil oli luba Santa Fe lausa nädalaks lõbusõidule Soome kaasa võtta, saime autoga teha pikemalt tutvust. Olime selle variandi üle väga tänulikud, sest mitu kotti ja hunnik asju lapse jaoks ei oleks meie praegusesse pereautosse eriti hästi mahtunud, nüüd aga saime lausa laiutada.

Väga lõbusõit see tegelikult muidugi ei olnud, Aleksei käib iga suvi Soomes judolaagris treeneritööd tegemas ning noori talente õpetamas.  Aga nädal Soomes tähendas ühtlasi laevasõitu ja tundidepikkust maanteel tuiskamist – teisisõnu, suurepärast võimalus autot tundma õppida!

Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel?

Meie käsutusse antud Hyundai Santa Fe proovisõiduauto oli luksuliku varustusega, mis tähendas, et  esimesel päeval näiteks vaatasime me rohkem lakke, kus laiutas suur klaaskatus, kui kõrvale aknast välja.

Pärast laevasõitu Soome ja sellele järgnenud põgusat lõbustuspargi külastust oli meie kolmene Sass juba päris väsinud.  Võtsime vastu otsuse, sõita seni kui väikemees magab. Reeglina magab Sass kaks tundi, seekord aga norskas mini-Aleksei koguni kolm ja pool tundi! Nõnda siis ... sõitsime!

Auto kiigutas last unele, ise samal ajal ladusalt ja ühtlaselt pikka teed sõites. Minu jaoks oli positiivne, et hoolimata tundidepikkusest istumisest, on mu tagumine kehapool täitsa kontaktne ja selleks, et veri liikuma saaks, ei pidanud ma istmel tavapäraselt nihelema.

Ka Aleksei, kes oli roolis, ei ilmutanud mingeid väsimuse märke, ta hoopis lustis. Lülitas sisse kõiksugused autojuhtimist hõlbustavad funktsioone ja jagas oma kogemusi – nagu spordireportaaž! Oma kakskümmend viis korda küsis ta minult õhinal: „Tundsid, kuidas auto praegu hoo maha võttis? Ei, see ei olnud mina! See on kiirusehoidik, mis eesliikujaga vahemaad hoiab!”

Või siis abiline, mis sõiduraja laiusest märku andis kui juht veidi kõrvale vajuma kippus; või veel midagi – spordikommentaatoril teemad otsa ei saanud. Kohati tundus, et autojuht on Santa Fe-s tagavarapiloot, sest tark masin sai suurema osaga sõitmisest ise hakkama.

Pehmest pidurdamisest ja kiirendamisest, naviseadmest, kõnede helikvaliteedist, kütusekulust, hindadest ja üldmuljest loe edasi Acceleristast.