Proovisõit: BMW 1200 GS Rallye – parim valik seiklevale egoistile

Alguses mõtlesin, et ei hakka pikka juttu ajama ja kirjutan BMW 1200 GS Rallye kohta kolmesõnalise kommentaari: „Täpselt minu ratas!“. Aga tõenäoliselt on aus ikka avada ka tagamaid, kuidas sellise äratundmiseni jõutakse.

Olen alati imestanud inimeste üle, kes ostavad mootorratta nii, et ei sõida sellega sadat kilomeetritki. Kuidas saab paarisaja meetri pikkuse proovimise järel öelda, et ratas on nii hea, et ostan kohe ära?

Inchcape BMWst Gessut (GS-i hellitusnimi) laenutades ei omanud ma ettekujutustki, kuidas see konkreetne ratas mu taguotsa all käitub ning kas äkki on juba 100 kilomeetri pikkuse teeotsa peale luud-kondid-lihased ebamugavast sundasendist haiged. Seda ei tea ju enne, kui oled proovinud.

Mu tutvusringkonnas on mitmed GS-i omanikke, kelle sõnul on tegemist parima rattaga, aga oma silm, jalg ja käsi on ikka kuningad. Mina sain ratast testida üle 500 kilomeetri ja seda nii asfaldil linnas ning maanteel kui ka kruusasemal ja liivasemal pinnasel.

Paljutõotav algus

Nagu uute auto puhul, käib ka see tsikkel nupust käima ning piisab sellest, kui võti kuskil varustuse all taskus on. Väga mugav. Teine positiivne üllatus olid teleskoop-küljekohvrid, mida saab ühe liigutusega lainemaks timmida. Kui väga palju asju kaasa pole vaja võtta või joogid-söögid reisi ajal otsa saavad, saab kõhnemate kohvritega ringi kulgeda.

Edasi astub masin nagu iseenesest. Ausalt öeldes on nii, et kui püsikiirusehoidjat ei oleks, siis poleks mingi ime, kui GS-iga sõitjad pidevalt politseilt kiiruse ületamise eest trahvi saaksid.

Lihtsalt naudid loodust, ilusat ilma ja mõnusalt kulgevat teed, vaatad veidi ringi ja hopsaki – avastadki, et kiirus tahab juba 140 km/h ligineda. Täiesti planeerimatult, iseenesest ja aimamatult.

Mismoodi masin on võimas, aga öko, kuidas toimib käiguvahetus, mida tähendab „Rallye“ ja mida teeb tuul müürile ning mida öelda selle tsikli kohta kokkuvõtteks, loe edasi Acceleristast.