Infowars - tuntud valeuudiste levitamisega tegelev sait. Foto: VIDA PRESS
Tehnika
8. august 2017, 11:55

TEADUSLIKULT TÕESTATUD: netirobotid mängivad võltsuudiste levitamisel võtmerolli (1)

Valeuudiste levitamiseks kasutatakse programmeeritud automaatseid netikontosid. Nii selgub esimesest süstemaatilisest uurimusest, mis käsitles valeinformatsiooni levikut internetis.

Võltsuudised ja nende levik sotsiaalmeedias on muutumas üheks suureks ohuks tänapäevasele ühiskonnale, märgib Emerging Technology. Võltsuudiseid on viimastel aegadel kasutatud aktsiaturgude ja valimistega (sealhulgas USA presidendivalimised) manipuleerimiseks ning isegi selleks, et inimesed teeksid ohtlikke tervishoiualaseid otsuseid.

Ilmselgelt on hädasti vaja viisi valeuudiste levimise piiramiseks. See tõstatab küsimuse: kuidas need üldse levima hakkavad?

Chengcheng Shao ja tema kolleegid Indiana ülikoolist tegid esimese selleteemalise süstemaatilisema uuringu ning analüüsisid, kuidas levivad valeuudised Twitteris.

Valede või eksitavate uudiste levik on muutunud nii laialdaseks, et tekkinud on hulk sõltumatuid faktide kontrollimisele pühendunud organisatsioone, mis uurivad netis leviva info tõepärasust. Näiteks snopes.com, politifact.com ja factcheck.org. Need veebisaidid on koostanud nimekirja 122 portaalist, mis korrapäraselt valeuudiseid avaldavad. Teiste seas on infowars.com (mis mõni päev enne USA presidendivalimisi avaldas teate, et Clintoni kampaaniajuht harrastab segaseid okultistlikke rituaale), breitbart.com ja politicususa.com.

Shao ja tema meeskond uurisid 400 000 nende (liba)saitide avaldatud väidet ja seda, kuidas need Twitteri kaudu levivad. Selleks analüüsiti 14 miljonit Twitteri postitust, kus neid väiteid mainiti.

Samal ajal aga analüüsiti 15 000 faktide kontrollimise organisatsiooni lugu ja enam kui miljonit Twitteri postitust, kus neid mainiti.

Edasi vaatasid uurijad Twitteri kontosid, mis neid uudiseid levitavad ja korjasid kokku kuni 200 iga konto hiljutisimat säutsu. Nii saadi teavet säutsumiskäitumise kohta ja selgust selles, kas kontode omanikeks võiksid olla inimesed või botid.

Ja kui iga konto omaniku suhtes oli vastav otsus tehtud, uuris meeskond lõpetuseks seda, kuidas nii inimesed kui botid valeuudiseid ja kontrollitud faktidega uudiseid levitavad.

Selleks loodi kaks online-platvormi. Hoaxy jälgis valeuudiseid ja Bolometer kontrollis, kas Twitteri kontot veab tõenäolisemalt inimene või robot.

„Aktiivselt valeinformatsiooni levitavad kontod on märksa tõenäolisemalt botid,“ sõnas Shao. „Sotsiaalbotid mängivad valeuudiste levikus võtmerolli.“

Enamgi veel – botid on sageli programmeeritud nii, et nad suunavad oma säutsusid Twitteri mõjukamatele kasutajatele. See on kaval strateegia, sest nii on suurem tõenäosus, et info naksakaks läheb. Automaatkontod suudavad sageli inimesi ära lollitada ja panna neid teadmatult võltsinfot levitama. Mõned teevad seda muidugi ka teadlikult.

Shao ja tema meeskond leidsid, et valeinfo leviku kärpimiseks tuleks piirata sotsiaalbottide kasutamist. Kuidas seda teha, on aga raske ette kujutada. Bottide keelamine tooks kaasa selle, et piiratud saaks ka legitiimse info levik. Lisaks ei oleks seda võimalik ülemaailmselt teha – arvestades kasvõi tõika, et nii mõnedki riigivõimud toodavad ise valeuudiseid ja levitavad neid.