Äkki olen plahvatusohtlik ehk kuidas ametnikud mul kolm ja pool tundi Amsterdami lennujaamas ära sisustasid (2)

Amsterdamis leidsin kiiresti üles väljuvate kauglendude värava, kust pidin sisenema Atlanta lennule. Kuna lennuki väljumiseni oli kolm ja pool tundi aega, uitasin Schipoli lennujaamas pool tunnikest ringi ja tegin aega parajaks.

Aga väravas võttis asi ootamatu pöörde. Noor turvaametnik hakkas mind üleolevalt küsitlema.

„Kust tuled? Kuhu lähed? Kui kauaks? Kas tagasisõidupilet on? Kas lennuplaan on välja trükitud? Miks ei ole? Kus Guatemalas peatud? Kuidas ei tea aadressi?! Aga kui kallim ei tule lennujaama vastu, mis siis? Millega tegeled? Oled ajakirjanik? Kas fotograaf või reklaamimüüja? Reporter? Kirjutad lugusid? Kuidas oma kallimaga tutvusid? Internetis?!” tulistab vormis naisametnik mind ühe hingetõmbega, ise seejuures paljutähenduslikult silmi pööritades.

“Kui kaua te tunnete? Kui hästi sa teda tunned? Millega ta tegeleb? Filme teeb? Mis filme, dokumentaale? Kuidas ta saab end neljaks nädalaks töölt vabaks võtta? Kes maksis pileti eest? Ise?!” tulistab ta raugematu hooga edasi.

“Kas keegi aitas kohvrit pakkida? Tundub, et te muutute närviliseks, proua,“ teatab ta lõpuks võidurõõmsalt, sest olid hakanud tüdimusest sõrmedega vastu lauda trummeldama.

Olin sellisest intervjuust hämmeldunud, aga mitte närviline.

„Ei!“ vastasin naerdes.

Ametnik ei andnud alla, vaid suundus kõrvallaua juurde ning andis meie jutuajamisest teistelegi turvaametnikele lühiülevaate. Peagi oli kohal järgmine tegelane, aga vähemalt ei jätkunud ülekuulamine sama irooniliselt.

"Pommiprouana" pääsesin esimesena pardale 

Noormees küsis paljuski samu küsimusi. Mulle muutus olukord üha naljakamaks.

„Tutvusite internetis? Kas oled oma kallimaga päriselus kohtunud? Oojaa?! Kus? Mitu korda? Kui kaua sa ajalehes oled töötanud? Natuke üle poole aasta? Kus enne töötasid? Teises ajalehes? Aga kui sa ajalehes töötad, siis on sul kindlasti mõni lugu veebis ka? (“Jah, loomulikult, palun kontrollige.” – “Me teeme seda.”) Millest su viimane lugu oli? Intervjuu ekspresidendi eksabikaasaga? Vau, kuidas tal läheb?“ Jne.

Mingil hetkel astus meie juurde järgmine tähtis mees silmapaistvalt hea ülikonna ja lipsuga.

“Nüüd siis hakkate teie samu küsimusi küsima?” ei suutnud ma oma keelt taltsutada.

Ja ega ma eksinudki, ainult et tema piirdus paari-kolme küsimusega. Mehe käitumine oli sama laitmatu kui tema ülikond.

See-eest järgmine naisterahvas viis mu mingisse kubrikusse, kus katsus põhjalikult läbi („Palun vabandust, mul on külmad käed.“ - „Väga tore, mul ongi palav.“). Teine naisterahvas tuulas samal ajal läbi mu kottide viimse kui voodrivahe.

Väikese lipikuga tõmmati üle nii mind ennast kui mu kotid, aga tulutult. Uurisin, kas nad otsivad narkootikume või pommi. Pommi, pommi. Äkki olen plahvatusohtlik?

Siis tuli üks ametnik minu passiga ja ütles, et mind lastakse lennukile. Tüütult pikana tundunud ümberistumisaeg oligi märkamatult möödunud.

Ülekohtuste vintsutuste tõttu lasti “pommiproua” esimesena lennukile. Kena seegi.

Atlantas läks kõik kenasti. Ja nii ma jõudsingi Guatemalasse.