Pärast ülikooli kutsekasse: "Õppida on vaja kogu aeg – vana rasva peal kuigi kaua läbi ei aja" (12)

Õppimise tuhin tabas Kadri Kaarlõpi (34) juba Toila gümnaasiumi õpilasena. Alates neljandast klassist õppis ta ka Toila kaunite kunstide koolis ning gümnasistina käis Tartu ülikooli täppisteaduste kooli kaugõppes. "Matemaatikaõpetaja suur soov oli, et ma läheksin statistikat õppima," meenutab Kadri.

Kooli lõpetanud, võttis ta esialgu aasta vabaks ja siis otsustas järgida hoopis oma südant ning asus Tartu ülikooli maalikunsti õppima. Seejuures, nagu tähendab Kadri, ei ole matemaatika ja kunst üksteisest teps mitte kaugel. "Ka maalikunstis on oluline kompositsioon ja kuldlõige, ma pean aru saama, mida kui palju kokku segada ning kui palju infot kuskile pikslitesse mahub," naeratab ta.

Pärast seda tegutses ta mõne aasta vabakutselisena, juhendas lasteaias kunstiringi ning mõistis, et ainult kunstist ära ei ela. "Otsustasin õppida midagi sellist, mida inimkonnal on alati vaja olnud," sõnab ta. Kadrist sai tudeng Tartu ülikooli koolieelse lasteasutuse õpetaja erialal.

Naine tunnistab, et ehk oli teistkordse kõrghariduse tagaajamise juures oma osa ka sellest, et maalikunsti õppekava oli koostatud selliselt, et lisaks oligi võimalik ka teine kõrgharidus omandada. "Kõik, kes minuga koos lõpetasid, läksid uuesti õppima. Enamus siiski kunsti," kõneleb ta.

Atesteeritud õpetajana Tartu Lotte ja Karoliine lasteaiaõpetajana ning ka kunstiringi juhendajana tegutsedes mõistis naine pärast mitut aastat tööd, et see pole ikka tema jaoks. Kuskil südames oli unistus teha midagi loomingulisemat.

Aga esialgu otsustas ta enda värskendamiseks vahetada töökohta ning et temas oli tärganud huvi ökonduse ja säästva eluviisi vastu, sai temast Biomarketi klienditeenindaja. Kõige selle kõrvalt täiendas ta end paljudel lühiajalisematel kursustel. "Ma tundsin, et pean pidevalt õppima, sest olen terve elu olnud veendunud, et ajaga tuleb kaasas käia, vana rasva peal väga kaua läbi ei aja," naeratab ta.

Nii omandas Kadri hennajoonistuse alused ja paberigraafika ning asus õppima programmeerimist. Mullu suvel kuulis ta sõbrannalt juhuslikult, et Tartu kunstikoolis on olemas kunstnik-kujundaja jätkuõppegrupp ning pärast vanade tööde koondamist portfoolioks Kadrist selle kooli õpilane saigi.  Seejuures pakkus portfoolio koostamine mõnusat äratundmist Kadrile endalegi, sest tehtud tööde seas oli päris tugevaid asju. Näiteks Tartu Hommiku tänava passiivmaja sgrafiitod, mis jõudsid TV3 ekraanilegi.

Kadri tunnistab, et viimane aasta on olnud päris keeruline, sest täiskohaga töötamise kõrvalt täiskohaga õppimine nõuab tõelist kunsti ühendada omavahel nii rahaline toimetulek kui see, et keegi lähedastest ei tunneks end kõrvalejäetuna. Kuid nüüd, kui õpingud hakkavad lõpusirgele jõudma, võib naine tunda rahulolu, et sai hakkama. Seda enam, et õpingute kõrvalt on ta ametis ka Arvamusfestivali disainimeeskonnas ning igapäevast tööd teeb reklaamibüroos MP reklaamtrükk kujundajana.

Tõsi, alguses ei julgenud ta oma taaskordsest õppimaasumisest kodustele kõneldagi. "Nüüd on vanaema aga mu suuremaid fänne ja teised toetavad ka igati," muheleb ta. Ning just tänu õpingutele kutsekoolis on temast saanud Eesti üks esimesi spreiprindimeistreid. Selle uudse tehnika valdamine on pakkunud talle juba põneva võimaluse tööd teha KUMU-s. Tuntud tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi seal oma seinasuurust taiest, ning kutsus suuremahulist tööd maalima appi just Kadri. Õppimishimulisena on Kadri siiski veendunud, et põnevamad tegevused on veel ees. Selleks annab kindlust viimane õpinguaasta, mille käigus on Kadri kogenud, et sageli eelistavad tööandjad just praktilise kutsehariduse taustaga inimesi. "Minul on topelt vedanud, sest varasem maalikunstniku haridus on andnud mulle laia silmaringi," julgustab Kadri kõiki võimalusel õppima.