Reisimine

Meie nädal Liibanonis (1)

Ethel Aoude, 24. november 2016 13:22
Foto: Ethel Aoude
Minu abikaasa on Liibanonis sündinud ja kasvanud Palestiina sõjapõgenik. Abielus oleme olnud varsti viis aastat, kuid nüüd novembris oli minu esimene kord külastada ämma ja kogu ülejäänud suguvõsa Liibanonis. Kaasa võtsin reisile oma väiksed lapsed ning ema.

Viisaprotseduurid Liibanoni sisenemiseks lahenesid üllatavalt mugavalt – nimelt ei vajagi Euroopa passi omanik Liibanoni viisat kui külastab riiki lühiajaliselt. Vaja oli täita vaid riiki sisenemise lipik ning templid passi me saimegi. Küllakutsed, pildid ning eeltäidetud viisataotluse ja vastava summa raha võisin kõik endale jätta!

Liibanon on riik, kust leiab  nii kristlasi kui ka eri sektidesse kuuluvaid moslemeid. Rangeid reegleid riietumise ning pea katmise osas ei ole ning tänavapildis võib näha absoluutselt kõike - nii rätikuga kiharaid katvaid naisi kui ka nappides õlapaeltega pluusides ringi liikuvaid neidiseid. Viimaseid armastab ka üks minu abikaasa õdedest, kes on abielus ja moslem.

Mehed kammivad palju paremini

Mul on hea meel, et peatusin just pererahva juures mitte kuskil hotellis ja sain seega osa just nende argielust. Esimesel päeval kutsus meheõde mind endaga juuksurisalongi kaasa, kus lasin endalgi soengut värskendada ning tegin samal ajal hoolega tähelepanekuid.

Näiteks panin tähele, et suitsetamise keelu märk seinal on vaid dekoratsioon ning hoolimata faktist, et tegu oli naiste ilusalongiga (kus käis muu hulgas ka palju juukseid katvaid naisterahvaid), töötas seal vähemal kolm meeste-rahvast.

Ka minu meheõde föönitas mees-juuksur. Kui hiljem selle kohta uurisin, sain vastuseks “aga mehed kammivad palju paremini”. Meheõde selgitas, et meesjuuksurid naiste-salongides on Liibanonis täiesti tavaline asi ja väga paljud naised usaldavadki soengu osas meesterahva maitset paremini kui naisjuuksuri oma.

Eestis selline asi mind ei üllataks, aga moslemnaise suust kuulduna (kes peaks ju teoreetiliselt juukseid võõraste meeste eest peitma) küll.

Kõigepealt söödame lapsed ja siis sööme ise

Ma ei tea, miks räägitakse, et araabia naistel on raske elu. Seal olles jäi väga mitmel pool silma, et meespere rügab tihti kuskil teises riigis tööd teha, samas kui naispool lihtsalt tõmbab vesipiipu ja veedab muidu mõnusalt aega. Kodused tööd teeb ära majaabiline.

Minu meheõed küll käivad tööl ning nende puhul on majaabilise vajadus ehk reaalselt olemas, kuid nägin, et ka kodustel prouadel on sisserännanud abilised täiesti olemas.

Ka meie saime seda luksust nautida, et sel ajal kui ise restoranis head ja paremat mekkisime, mängisid lapsed mänguväljakul majaabilisega.

Iga korraliku päevasel ajal lahti oleva restorani juures on olemas mänguväljak.

Meid võõrustanud pererahval oligi kombeks, et kui kambaga kuskile sööma läksime, siis kõigepealt telliti lastele ja majaabilisele mingid kiired praed ja siis saadeti nad jalust ära mänguväljakule, et ise rahulikult süüa ja vesipiipu tõmmata.

Sarnane “söödame kõigepealt lapsed ja siis sööme ise” süsteem kehtis ka kodus.

Pagaritooted pagariärist, aedviljad aedviljapoest,  suitsud tubakapoest ja kõik see, milleks eraldi poodi ei ole ostetakse supermarketist

Meile väga meeldis hommikuti Liibanoni leiba süüa. Rebid tükikese, määrid määrdejuustu peale, ning lisad veel tetat või kurki või noh misiganes pähe tuleb ja keerad rulli. Ühel päeval sättiski ämm poodi leivavarusid täiendama ning meil emaga õnnestus kaasa sõita. Tegelikult müüdi leiba ka üle tee asuvas väikepoes, aga meie sõitsime selle järele lausa teise linna. Sellest, et tegu oli teise linnaga, sai aimu ainult siltide järgi, sest asustus on Liibanonis nii tihe, et tegelikult ei saa aru, küll kust üks linn lõppeb ja teine algab.

Tagasiteel peatusime veel aedvilja- ja puuviljapoes, suitsupoes ja kõige lõpuks alles supermarketis, kus sai soetatud kõik see, mille jaoks eraldi poodi ei ole. Kaupa sai varutud palju ning see käis nii, et proua muudkui kuhjas asju kokku, maksis ja jalutas järgmisse poodi (kui see oli piisavalt lähedal) ning poe teenindav personal tiris ostukotid autosse. Auto parkis seks puhuks poe ees lukustamata. Koju jõudnuna lõi proua auto ukse kinni ja viskas võtmed turvamehele, kes parkis auto ja tõi ostud tuppa.

Tänaval parkimine ja toit kui kultuuriprogrammi osa

Me käisime päris mitmel õhtul väljas. Kui alguses viidi meid peenesse Liibanoni restorani, kus kultuuriprogrammi moodustasid toit, elav muusika ja kõhutants, siis viimasel õhtul palusime end viia mõnda vähem peenesse pubisse.

Aga kus iganes me käisime, siis parkimisprobleemi ei tekkinud kusagil hoolimata faktist, et teeäär oli tihedalt autosid täis. Parkimine kui selline pole lihtsalt autojuhi mure. Põhimõtteliselt käib asi nii, et kui sa leiad koha, kus tahad autost välja minna, siis jätad auto kasvõi keset teed seisma (me nii tegimegi sel viimasel pubitiirul), hüppad autost välja, viskad võtmed parkimiskorraldajale ja lähed oma teed. Kui oled valmis lahkuma, siis parkimiskorraldaja läheb otsib auto üles ja toimetab sulle.

Näiteks sel pubitiirul meil ei olnudki kindlat kohta valitud, kuhu minna tahtsime, vaid ühel hetkel otsustasime lihtsalt kõndida. Seega me jäime lõpuks paika hoopis kaugemal sellest kohast, kus autost väljutud sai. Ning nagu hiljem selgus, siis meid sõidutanud mehevend Ahmad ei olnud isegi tähelepanu pööranud, et millisele parkimiskorraldajale ta oma auto jättis.

Tookord andis ta siis lihtsalt esimesele parkimistegelasele oma auto numbri ja see otsis raadiosaatjate abiga auto üles ja korraldas selle toomise meile sobivasse kohta. Ahmad ei olnud tähelepanu pööranud isegi sellele, millisel tänavanurgal me autost väljusime.

Aga nüüd siis tagasi selle juurde, kus ma ütlesin, et ka toit oli ühes esimesena külastatud restoranidest kultuuriprogrammi osa.

Nimelt tookord, kui restorani jõudsime, saime teada, et olime tulnud pisut vara ning programmini läheb veel üks tunnike aega. Sõime siis pähkleid ja muid laual olnud näkse. Ometi menüüd tutvumiseks ei toonud meile mitte keegi.

Foto: Ethel Aoude

Kui aga algas muusikaprogramm ilmus lauale valik eelroogasid - toores liha, fatuleh, hummus, baklažaanikaste ja palju muud põnevat. Teise käiguna serveeriti erinevad grillid ning kolmanda käiguna puuviljad ja koogid. Kolmanda käigu ajal sai läbi ka põhiprogramm.

Foto: Ethel Aoude

Ehk siis nagu meilgi kombeks - kui kook tuleb lauale, siis see on vihje, et pidu saab läbi. Tolles restoranis siis ei maksnud me eraldi söökide eest - menüü valik oli kõikidel laudadel ühine. Vaid hinnastamine käis nägude järgi, lisaks tellitud joogid ja loomulikult vesipiip.

Siinkohal on väga oluline ära märkida, et nautisime Liibanoni, mitte araabia kultuuri programmi. Kutsuda liibanonlase kuuldes Liibanoni kultuuri ja araabia kultuuri üheks ja samaks, on umbes sama, kui meile öelda, et Eesti, Poola, Saksa või Prantsusmaa - üks Euroopa kultuur kõik!

Suhtumine pagulastesse

Massidena tulevad Süüria pagulased teevad meele mõruks ka liibanonlastel. Nad tunnevad, et Süüria kultuur on Liibanoni omaga võrreldes palju tagurlikum ja kuna neid on hiljuti tulnud Liibanoni umbes 1,5 miljonit, siis on tänavapilt juba väga süüria-kirju.

Enamus juukseid katvaid inimesi tänavapildis on just süürlased ning nende suur hulk teeb moodsatele liibanonlastele meelehärmi. Ka on murekohaks veel see, et Süüria pagulased on nõus töötama ükskõik millise raha eest ja solgivad seeläbi kohalikku tööturgu ning vähendavad kohalike tööle saamise võimalusi. Erilist kuritegevuse lainet Süüria pagulaste  poolt ei tunnetata ning pagulasi ei vihata nii nagu meil siin. Kuigi kerjustena hakkavad tänavapildis jällegi silma kõige rohkem Süüria pagulased. Lisaks süürlastele on Liibanonis ka palju Palestiina ning Armeenia sisserändajaid.

Vanaisa elab 9. korrusel - lähme temale külla siis, kui elekter tuleb

Sarnaselt Ghanaga toimub ka Liibanonis pealinnast väljaspool elektri jagamine. Meie elasime Beiruti külje all mägilinnakeses Bechamounis, kus elektri jagamine täiesti teemaks oli. Majad on kõik küll generaatoriga varustatud, nii et pimedas ja vaikses kunagi istuma ei pidanud. Küll aga mõjutas elektrikatkestus lifti liikumist. Meid võõrustanud pere elas viiendal korrusel ning sinna liikumine polnud ka elektrikatkestuse korral eriline probleem, aga minu abikaasa vanaisa elas üle tee üheksandal korrusel ja külaskäiku tema juurde pidi juba planeerima.

Alati aga ei lähe ka kõige parem plaan paika. Olgugi, et pereema arvutas, millal linnaosas peaks elekter olema ja tegi külastusplaani selle järgi, ei tulnud soovitud ajaks voolu. Siiski plaani me ei muutnud. Ronisime ämma, kolme lapse ning majaabilisega treppidest alla ja suundusime üle tee, kus siis proua tellimise peale siiski lift tööle pandi. Selgus, et lifti liigutamine generaatorivooluga on kallis, aga mitte ilmvõimatu.  Mahutasime endid kõik kitsasse lifti ära ning tõusime väliselt räämas maja väga aristrokraatliku siseviimistlusega katusekorterisse kus ootasid meid abikaasa emapoolsed vanaema ja vanaisa.

undefined Foto: Ethel Aoude

Tagasi läheme suvel!

Üldmulje Liibanoni sugulastest jäi väga hea. Oma raha meil seal kasutada peaaegu ei õnnestunudki. Ka jutud konservatiivsest araabia riigist ei pidanud paika. Meie sugulased on küll moslemid, aga ütleks, et vägagi vaba olemise ning käitumisega. Liibanonis veedetud nädala jooksul külastasime Harissa linnas ka kristlikku Neitsi Maarja pühamut, sest Ibrahimi õelaps on oma nimeks saanud hoopis neitsi Maarja järgi Maryam, mis on siis araabiakeelne vaste nimele Mary /Maria nagu meie Maarja on selle eestikeelne tuletus.

Olgugi, et meie maandumise päeval oli sooja 28 kraadi, vangutasid sugulased meie ujumisjutu peale pead, sest rannad olevad talveks suletud.

Selle tõestuseks käisime peale pagariäri külastust ka kohalikus rannakuurordis, mis tõesti oli inimtühi, ning mille basseinist oli vesigi välja lastud.

undefined Foto: Ethel Aoude

Ka Liibanoni jäätis jäi meil proovitama sest talvel jäätist ju ei müüda.

Seega kindlasti külastame Liibanoni veel - aga järgmine kord suvel!

Samal teemal

26.10.2016
Jutud konservatiivsest araabia riigist paika ei pea