SOTSIAALMEEDIAST LOOBUNUD NOORED: elu on nüüd õnnelikum (6)

FB ei pea endast pilte postitama, keegi ei sunni ju, sa ei pea kellegi pilte laikima, pole ka sundus. Paljud inimesed topivad jah igasugu asju sinna, näiteks kes kuskil käis ja mida tegi, Mida sõi jne jne. No aga see on ju inimese enda valik mida ta seal teeb. Mitte keegi ei käse oma isikliku elu tuua fb üle ja teavitada oma asjadest. Lihtsalt tuleb natuke mõelda mis on sobiv ja mis mitte. Miks fb siis nii halb on? See tung postitada sõltub ju indiviidist endast mitte keegi teine ei sunni sind tegema seda mida sa ei taha teha. Fb jääb alles niikuinii isegi kui sul seal kontot pole. Mõelda tuleb enne mida postitad.

mul on feispuuk ainult selleks, et suhelda päris sõpradega, kes ei tööta eestis, muidu oleks sellest suva küll.

Lugedes artikklit noortest,siis mõtlesin ise ka sellele...Jumal tänatud et ei ole selle peale tulnud.Ausalt öeldes on elu ilma sotsiaalmeediast ja facebookist loobumine ülimalt hea mõte.Kusjuures leidub ka neid isikuid,kellele meeldib oma nina teiste eraellu toppida,küll kolada,sorida,nuhkida ja levitada kuulujutte,käia kaebamas.Kus keegi käis?Mida tegi?Kellega aega veetis?Ja ka sellest,kuidas keegi kellessegi suhtus.Keda naeruvääristati?Keda jälgitakse,kuidas keegi tööd teeb?Aja möödudes ma avastasin,et tõesti on maailma vaade palju etem.Keegi ei pea teadma sinu pereelu asju,no milleks. Tean üht naist üle aasta.Kuulsin hiljuti tema kohta koledaid kõlakaid,kuidas teised argipäeviti garderoobis tuld salaja kustamas käivad. Ta pidi olema väga tark naine,nii et võtab isegi mind sõnatuks.Teab ka seda,kes talle kätte maksta tahavad.Tal pidi olema väga hea meel,et ei puutu juba aastaid sotsiaalmeediaga ega facebookiga kokku.Elu on nagu lill ja ei tahagi teada,mida teised temast mõtlevad või mida arvavad.Mis muud öelda,väga tubli!

FB-s on ju ka eri toimingud. Kui keegi on pühendunud oma elu avalikkustamisele, igasuguste teiste üllitiste jagamisele, siis on hoopis teistlaadi sõltuvus ka. Minu mees (53 a) näiteks külastab neid rühmi, mis talle on vajalikud ja mis teda huvitavad. Oma kodukoha kohalik rühm, mingid ostu-müügi-jagamise rühmad lähikonnas (kodutarbed, ehitusmaterjalid jm vajalik). Mina jälle erialaseid rühmi jm.
Kumbki meist ei pane oma näofotosid, tegemistest pilte ega oota "laikimist". Ütleksin, et mõõdukas kasutamine, kust saab asjalikku infot.
Ise uudistan kohe hommikul Eesti uudiseid (pole seotud FB-ga), aga tunnen, et niipalju on negatiivset, et teen teadlikult "eesti-uudiste-vabu-päevi".
Ei ela Eestis.

Mina sain selle sõltuvusest lahti nagu suitsetamisestki - tahtejõuga. Muidu ikka hommikul üles, enam-vähem esimese asjana telefoni juurde, et kes on mulle kirjutanud, kas keegi on vastanud, mida on postitatud.. Siis postitad ise midagi, siis piilud, kas kuidas seda on hinnatud, mida öeldud. Õhtul postitad jälle midagi, et "on kohas nimega" ja siis mõtled, et mis oleks soliidne koht, mida postitada.. Igat urgast ju ka ei sobi selleks kohaks panna. Ühesõnaga, mõelda kogu aeg, mis teistele meeldiks :) Lõpuks sai villand, kustasin kõik ära, kannatasin kaks nädalat ja vist kaduski ära. Alguses oli tunne, nagu oleks joodikul pudel käest võetud - võõrutusnähud ja pohmell oli ikka päris tugev. Aga kui see möödub, siis hakkad maailma hoopis teistmoodi nägema - iseendale, mitte teistele. Ja see on suur asi.
Nüüd lihtsalt helistame, suhtleme näost näkku või saadame mõne sõnumi.