Pokemon Go viib inimesed toast välja.Foto: Alar Truu
Kristjan Väli 14. juuli 2016 10:12
Pokemon Go hullus levib kulutulena üle maailma. Eilsest on võimalik tasuta mängu ametlikult alla laadida ka Euroopas, hetkel - tõsi küll - ainult Suurbritannias ja Saksamaal. Kas tegemist on peatselt unustatud meelelahutusega või muutub õige pea kardinaalselt meie kõigi arusaam mobiilimängudest?

Selleks, et leida täit tõde, panime uue mobiilimängu peale ja läksime tänavale.

Tänaval seda rakendust kasutades peaks esimese asjana selgeks tegema tõsiasja, et kaart, mille järgi sa selles rakenduses orienteerud, pole veel kuigi täpne.

See tähendab seda, et silmadega tuleks ikka jälgida, et hooletult autoteele ei kõnniks. Ekraan näitab, et oled kõnniteel, tegelikult võid olla keset maanteed. Pean tunnistama, et isegi ühel korral päris ehmusin, kui liinibuss minu lähedalt mööda tuhises.

Lihtsalt nii keskendunud olin sellele, et mis seal väikese ekraani peal õigupoolest toimub. Inimesed tänaval vaatasid mind imestunud pilguga, sest nad ei mõistnud, et mida ilmaimet ma oma telefoniga küll otsin. Ega see teadmatule inimesele kuigi normaalne pilt pole, hoolimata sellest, et tänapäeval kõik avalikus kohas nutitelefonis istuvad.

Mängu põhisisu on oma idee poolest lihtne - kolad mööda linna ja kogud Pokemone. Kui oled seda piisavalt kaua teinud, on sul võimalik külastada virtuaalset jõusaali, kus saad kogutud tegelasi treenida.

Isiklikult ei saa ma väga hästi aru, milles peaks selle mängu võlu peituma, sest tänaval jalutamine on vahva tegevus küll, kuid mitte ninapidi telefonis.

Äkki oskab igapäevaselt arvutimängudega tegelev vabakutseline ajakirjanik Sten Kohlmann Pokemon Go'ga seotud küsimustele paremini vastata.

Kas see on tõesti mängumaailmas midagi nii erilist, et selline edu seda saadab?

Pokemon Go eripärad on, et teda on väga lihtne kätte võtta ja mängima hakata ning kogu mängitavus keerleb üldiselt ümber ühe asja - asjade (või siinkohal konkreetselt Pokemonide) kokkukogumine ja nagu me teame, siis inimestele üldiselt meeldib asju koguda.

Lisaks ta põhineb frantsiisil, mis ühel või teisel moel inimeste (ka nende, kes ehk just väga tihti mängudega kokku ei puutu) vaatevälja juba varem sattunud on.

Tegelikult on selle sama mängu valmistaja juba varem liitreaalsusega flirtinud, ende eelmine mäng Ingress ajas ka kasutajad toast välja, et pärismaailma kaardil erinevaid missioone teostada ja punkte kaitsta jms. Pokemon Go, kui varem paika pandud reeglite ja välimusega fenomen, on ilmselgelt laiahaardelisem kui eelmainitud nišitoode.

Milles peitub selle mängu võlu? Teie arvamus.

Ma arvan, et selle uskumatult suure edu ja populaarsuse taga seisneb fakt, et see ajab mängijad toast välja. Tekib selline seiklusjanu, kui näed enda telefoniekraanil, et ainult väikese jalutuskäigu kaugusel on üks armas virtuaalne elukas ja siis kui sa järgmisesse kohta jõuad näed, et oh seal on veel üks ja veel üks ja veel üks.

Pluss on mängus veel kolm erinevat rivaalitsevat tiimi, kelle vahel valida ja võimalus teatud punkte vallutada ning sellised asjad reeglina tõmbavad ligi. Aga samas on mängul ka omanäoline kommuunitunnetus - internetis juba praegu levib ohtralt positiivseid jutte, kus mäng on aidanud inimestel vabamalt suhelda ja uusi tutvusi teha.

Alles äsja lugesin artiklit, kus pikka aega PTSD (posttraumaatiline stressihäire) käes vaevlev veteran nägi varem kohutavalt vaeva, et enda koduaiast lahkuda, ent Pokemon Go oli tema jaoks piisavaks motivatsiooniks, et pikk jalutuskäik linnas ette võtta ja 20 erineva võõraga vabalt suhelda.

Kas leiate, et selline mäng on inimestele, eriti lastele, füüsiliselt ohtlik ? 

Peale mängu ilmumist on päris palju erinevaid uudiseid internetti tekkinud sellel teemal, üheks suurimaks näiteks on vast see, kuidas relvastatud röövlid mängu kasutades ohvreid otsisid, sest rakendus kasutab teatud tähtsamate punktide märkimiseks kohalikke vaatamisväärsusi ja asutusi ning kui mängijad nende juurde jõudsid ootas neid Pokemonide asemel ees hoopis relvatoru ja väärisesemetest ilmajäämine.

Siinkohal tuleks muidugi eneses mingit alalhoidlikkust praktiseerida ja mitte minna seiklema hilistel tundidel kahtlastesse kohtadesse. Muidugi on ka see oht, et liigselt mängule keskendudes võib tekkida liiklusohtlikke olukordi, aga see on nutitelefonide ja -seadmete puhul juba varemgi ohuks olnud.

Üldiselt tuleks lastevanematel enda lastele sõnad peale lugeda, et kus ja millal ja kuidas, aga muidu ma ei näe põhjust, miks seda neile keelata tuleks. Kõige lihtsam ja ka lõbusam oleks tõenäoliselt koos enda lapsega Pokemone püüdma minna.

***

See, et internetisõltuvus ja arvutimängusõltuvus on tänasel päeval täiesti reaalne ja eksisteeriv probleem, pole vist kellegi jaoks saladus. Üha enam leiutatakse uusi viise, et panna inimesed tundideks ümbritsevat unustama ja suurfirmad on huvitatud võimalikult suurest klientuurist.

Suure klientuuri on Pokemonid loetud päevadega igatahes juba saavtunud. Praeguseks hetkeks on Pokemon Go  kasutajate hulga poolest möödunud juba ülipopulaarsest rakendusest Tinder. Sama tempo jätkudes möödub Pokemon Go peatselt ka Twitterist ja paljudest teistest sotsiaalvõrgustikest.