VIRTUAALREAALSUS: kas isegi liiga reaalne?

Kõik algab nii, et sulle pannakse pähe peakomplekt, mis on juhtmega ühendatud lauaarvuti külge. See ei ole raske, kuid pole ka eriliselt mugav, tunde oma silmade ees ma vabatahtlikult seda ei hoiaks. Komplekt tekitab tunde nagu oleks ulmefilmist pärit snorgeldamisprillid ees, ainult voolikut ei pea suhu panema ja vee alla minema. Kuigi peab tõdema - sellel hetkel, ma ei teadnud, kuhu prillide tagune maailm mind viib.

Peale seda võtad kätte kaks pulti, millest virtuaalreaalsuses saavad sinu käed, mõõgad, püstolid, mida iganes programm ette näeb. Esimesed hetked tehisreaalsuses pole päris nii nagu ette kujutasin, heas mõttes. Käes oli mul pintsel ja maailm mu ümber virtuaalne molbert. Ma joonistasin õhku kolmemõõtmelisi kujundeid, kõndisin nende vahel, sees ja ümber. Leidsin ennast kondamas hämaras, ümbritsetuna enda loodud värvide virrvarrist, kuni pilt läks mustaks, tööle läks järgmine programm.

Kui ma siin suren, kas suren ka päriselus?

Järgmiseks leidsin ennast suurest ruumist, laboratooriumist. Ümbritsev oli naturaalsem, mõistusele rohkem vastuvõetavam. Sain ringi käia, asju tõsta, puudutada, visata. See tehislik keskkond järgis üllatavalt täpselt samu füüsikareegleid, millega reaalmaailmas harjunud oled. Järgnes veel mäng, kus leidsin ennast keskaegsest linnusetornist, kaitsmas vibuga enda kodu vihaste viikingite eest, kes mingil põhjusel soovisid mu surma. Ja ei, Matrixist pärit küsimust  "Kui ma siin suren, kas suren ka päriselus?" mu peas kordagi ei läitnud. Sain ikka aru, et see arvutimäng, lihtsalt, oled maailmas rohkem sees.

Ma tutvusin tehisreaalsuses keskkonnaga, mida võiks vabalt kasutada meditsiinitudengite õppematerjalina. Ruumis oli inimese kujutis, mida puudutades said selle lahti võtta. Käes olevaid pulte kasutades said selle kolmemõõtmelise virtuaalse inimkujutise tükkideks võtta ja vastavalt enda soovidele uurida. Näiteks võtsin inimese aju ja liigutasin seda nii, et nägin läbivalt selle sisu.

Kogu see virtuaalne maailm tekitas minus vastandlikke tundeid. Ühtaegu lõbus ja huvitav, teisalt midagi võõrast ja segadusse ajavat. Mõte, et peaksin seal keskkonnas väga palju pikemalt, eriti veel ekstreemsetes oludes, näiteks vee all vms, viibimia, hirmutab mind. Hiljem mõtlesin, et mida kauem ma tehismaailmas viibisin, seda vähem tunnetasin oma füüsilist keha reaalses maailmas, vahepeal isegi lõin ennast vastu lauda ära.

Virtuaalreaalsuse proovimise võimaluse pakkus meile välja graafiline disainer Heiki, kes kasutab tehisreaalsuse tehnoloogiat oma töös. Tema isiklikult on eelmainitud tehnoloogiaga juba veidi pikemalt tuttav ja kogemuse põhjal saab aru, et tegemist võib olla inimese psühholoogiale väga mõjuvõimsa leiutisega.

Nägin seda terve öö unes

"Veetsin esimesel õhtul, kui peakomplekti oma kätte sain, vaid 45 minutit selles imelises alternatiivreaalsuses - joonistasin, mängisin vibulaskmist jms. Mõju oli selline, et nägin kõike seda terve öö unes. Meenus keskkooliaeg, kui sai Counter Strike'i (populaarne videomäng) terve päev mängitud. Siis oli sarnane mõju, kuid nüüd piisas vaid napist tunnist, et uni sisustatud oleks," kirjeldab Heiki oma esimest kokkupuudet VR'ga.

Heiki isana kardab, et virtuaalreaalsus võib eriti mõjuda väikestele lastele, sest arusaamad loodusseadustest ja gravitatsioonist on veel puudulikud. "Virtuaalreaalsuses on väga lihtne luua pettekujutelm, et kui kõrgelt alla hüppad, siis midagi ei juhtu. Kui nüüd väike laps saab selle kogemuse, et kõrgelt alla hüpates minuga midagi ei juhtu, võib ta selle reegli päris maailma ka üle kanda. Nii reaalne on see virtuaalne reaalsus, et ilmselt väikesed lapsed ei oska neid kahte reaalsust teineteisest eristada. See paneb suurema vastutuse eelkõige lapsevanematele, kes peavad hoolikalt kaaluma, millist virtuaalreaalsuse programmi, või kas üldse, oma lapsele tutvustada," spekuleerib Heiki tehisreaalsuse mõjust lastele.

VR kogemus on küllaltki individuaalne

VR Eesti kogukonna eestvedaja ja virtuaalreaalsuse uurija Madis Vasser ütleb, et virtuaalreaalsuse psühholoogilist mõju analüüsides peaks eristama üldist “reaalsuse vahetamise” kogemust ja konkreetse sisu poolt tekitatud efekte. "Aastakümneid on eelkõige uuritud viimast, rakendades VR’i näiteks eksperimentaalpsühholoogias, foobiate ravis, meditsiinis valuleevendajana, tööstuses treeningvahendina jne. Enamasti on sessioonid aga olnud küllaltki lühiajalised ja nende käigus mingeid üldiseid psühholoogilisi kõrvalmõjusid täheldatud ei ole," kommenteerib Vasser. "Iga inimese VR kogemus ongi küllaltki individuaalne - mis hirmutab sind päriselus, hirmutab sind ka virtuaalselt. Seda, et keegi virtuaalreaalsusest tingituna mõne uue vaimse häire endale saaks, ei ole veel teadaolevalt juhtunud," lisab ta.

Laste puhul on olukord keerulisem

"Kui täiskasvanutel on üsna lihtne eristada virtuaalset ja pärismaailma, siis laste puhul on olukord keerulisem. Potentsiaalsed ohud tulenevad näiteks veel arenevast nägemisüsteemist ja vaimsetest võimetest. Korraks prillide sisse piilumine on kõigil lastel meele rõõmsaks teinud, aga mõõdukus on kindlasti väga tähtsal kohal," ütleb Vasser. Ta lisab: "Kui kasutada tänapäevast VR tehnoloogiat nii, nagu juhendis kirjas, võib seda üldiselt pidada füüsiliselt suhteliselt ohutuks. Seda kinnitab ka fakt, et Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi uurimisrühma hiljutise katsekirjelduse lehel soovitas eetikakomitee muuta termini “võimalikud ohud” hoopis “ebamugavusteks.”