"Palun üks edasi-tagasi pilet siia tagasi" ehk tsikliga mööda Euroopat, 5

KREEKA

Tervitades Ateenast. Olge siis tublid ja kuigi Eestis veel kuuldavasti õiget suve ei ole, siis teadke, et ega mulgi kerge ole: väljas lõõskav päike, sooja umbes 30 kraadi, õlu läheb kiirelt soojaks, tänaval tüdrukud kõik puha higised – elu või asi.

MAKEDOONIA

Niisiis Makedoonia ja Ohridi nime kandev linnake. Tegemist on küll suhteliselt väikese, kuid väga auväärse ajalooga linnaga. See linnake on olnud pealinn nii suurematele kui ka väiksematele regioonidele, nt Bulgaariale. Siin on tekkinud, paiknenud ja olnud terve usuliikumise pesa, seda kohta on peetud ka Balkanimaade Jerusalemmaks, sest siin paiknes või paikneb 365 kirikut – üks iga päeva jaoks. Ajalugu leiab siit nii hellenistlikku, Rooma, Türgi, Bulgaaria jt, sultani-, kuninga- ja keisririikide perioodist.

Kui ma üldiselt linnadesse sattuda ei taha, siis selle linna ümber oli juba minu Bulgaaria päevadest saadik kaardil ring tõmmatud, ehk mõtlesin, et mis see ikka mehele teeb ja keerasingi linna sisse. Juba teel olles avastasin, et mul pole taas kohalikku raha, ma ei saa midagi aru, kui palju maksab bensiiniliiter või saiapäts ning üleüldse selgus, et Makedoonia ei kuulugi EL-i sõbralikku perre. Meenus küll uduselt, et neil oli mingi kana katkuda Kreekaga, kellele ei mahtunud hinge, et see riik ei tahagi omale mingit Jugoslaavia liiduriigiga seonduvat nime, vaid arvab heaks ennast Makedooniaks kutsuda. Igatahes suutsid kreeklased oma jonnimisega Makedooniale karuteene teha ja nüüd peab väike Makedoonia leppima vaid Eurovisioonil osalemisega.

Linna sisenedes tutvusin koheselt uute ametimeestega, kes nimetasid ennast hotelliagentideks. Nende ülesanne oli tänaval tuvastada kollast värvi ja Eesti numbrimärgiga mootorrattaid ning neile siis soovitada korralikke või vähem korralikke ööbimispindu. Saades teada, et tegelikult võib vabalt ka odavamalt kui 25 euroga magada saada, siis kuulasin agendi sõna ja jäingi ööseks. Esimest korda sattusin hostelituppa, kus võrdõiguslikkus oli au sees ja pidin duširuumi jagama ka neidudega. Aga ega mul ilusate tüdrukute vastu ka midagi pole.

Ja tänavatel hulkudes sattus neid ilusaid tüdrukuid veel terve suur punt minu teele. Mis veel veidram, suhteliselt kaugel kodust selgus, et need pundiga teele sattunud ilusad tüdrukud rääkisid Eestimaa keeles ja olid puha Hiiumaalt pärit. Kui jaanipäev ja telefonikeskustelud välja jätta, siis pole ma kogu selle aja jooksul saanud eesti keeles suhelda ja nüüd korraga vähemalt 20 minu keelega sarnast keelt kõnelevat inimest. Selgus, et neil hiidlastel tuleb tantsimine hästi välja ja tegemist ongi tantsuansambliga, kes kutsutud siiamaale ka eestimaist sära tooma. Igatahes mul läks kohe ka niigi ilus päev veelgi ilusamaks. Aitäh hiidlastele ja olge tervitatud!

SERBIA

Kümnekonna kilomeetri pärast sattusin taas piirile. Ise veel imestasin, et miks nad neid piiripunkte nii tihedalt rajavad ja siis märkasin silti, mis teatas mulle, et olen "Teretulnud Serbiasse". Ohoo, see tuli nagu küll ootamatult. Kui ma tavaliselt hoo pealt kaarti lugedes panin mõne teega puusse, siis oli see täitsa tore, sest iga vale tee tähendab ju enamasti ka mingitmoodi teistsugust seiklust, kuid terve riigiga eksida tundus juba kummaline. Nii juhtub, kui sul on kaardilt üks riik puudu ja selles puuduvas riigis suutsingi keerata hoopis teisele teele.

Nüüd järgnes peaaegu veerandtunnine keskustelu iseenda ja kaardiga, et kas minna nüüd Montenegrosse tagasi, sest ma tundsin end pisut Montenegro ees süüdi – et lihtsalt lähen ja lasen nurka hunniku ning isegi ühtki jäätist ei osta. Kuid teiseltpoolt tundus see vägagi saatusesõrme vibutusena, et eneselegi teadmata sattusin riiki, millest ma tegelikult plaanisin ringiga mööda minna.

Igatahes jõudsin pikkade diskusioonide tulemusena järeldusele, et säästan kaks päeva ja Horvaatia jääb ootama järgmist korda. Serbiastki sõitsin hooga läbi, vaid aeg-ajalt tankides. Ja ei tea, kas serblastele ei sobinud, et ma esmalt Kosovot külastasin või mis, aga igal juhul sain Serbiast huvitava kingituse, nimelt viiepäevase kõhulahtisuse. Ühtki reisi ei saa lugeda korralikult kordaläinuks ilma korraliku kõhulahtisuseta. Igatahes suutsid serblased oma rahvusliku lambapraega end vägagi meeldejäävaks teha. Iga kord, kui ma liigagi sageli, pisarad silmis, potil istusin, meenutasin tänutundega sõbralikke serblasi.

TŠEHHI

POOLA, LEEDU, LÄTI, EESTI

Poolas hakkasin ühtäkki eestlasi kohtama – küll istus seal tanklas paar mootorrattureid, küll nägin neid autodega mööda lipsamas (kellega me siis vastakuti lehvitlesime), küll ei saanud ma hotellituba, sest hotell oli eestlasi täis. Kui siis ühte hotelli saingi sissekirjutuse, siis tuli sinnagi paar autotäit eestlasi, ja kuna me juba teel olles korduvalt kohtusime, siis oli loomulikult tore eesti keeles hundijalavett mekkida ja ühe naise sünnipäeva tähistada.

Leedus olles oli Eesti numbrimärkidega autosid juba nii palju, et kaotas igasuguse mõtte neile tervituseks lehvitamine, sest lihtsalt ei jõua igale kolmandale autole ju lehvitada.

Poolas kohtasin tanklas ka lahedat leiutist, nimelt kiivrihoidjat tualetis. Muidu alati kempslemisel igavene jama, et kuhu see kiiver asjaajamiste ajaks asetada.

Lätti jõudes polnud mul vastas küll puhkpilliorkestrit ja kaerajaani vihtuvaid tüdrukuid, kuid üks sõber siiski sõitis mulle tsikliga vastu. Eestis tema poole jõudes oli ta imepärane naine juba soojendamas tünnisauna vett ja valmistamas minu auks pidulikku õhtusööki. Lahe, kohe tundsin, et justnagu oleks koju jõudnud.

Teel olles mekkisin kõikvõimalikku, nii head kui halba õlut, kuid lõpuks tünnisaunas kodust Sassi libistades tekkis ikkagi kuidagi soe tunne.

KOKKUVÕTTEKS

Istun köögis, omas kodus, taburetil ja meenutan. Hinges on küll ühelt poolt rõõm kojusaabumise pärast, aga samas on ka kuidagi kurb, et kuidas siis on nii, et täna järsku enam ei pakigi telki ega pese katelokki ega asugi mootorrattale, et läbida vahemik, mis jääb praeguse koha ja saabuvate seikluste vahele.

Veel eile oli tunne, et nüüd vähemalt kaks nädalat sadulasse ei istu, kuid praegu on juba tekkimas tunne, et tahaks tagasi – tahaks tagasi neisse kurvidesse, kus väga kiiresti sõita ei saa, tahaks tagasi selle allika manu, kus lagipähe paistva päikese käes oli tore kohvi keeta, tahaks tagasi nende inimeste manu, kes sõbralikult kätt surusid ja õlale patsutasid ning ohutut ja head reisi soovisid, tahaks tagasi selle ...

Eks peab kuidagi taas kohanema sellega, mis siingi olemas.

LÕPP.