"Palun üks edasi-tagasi pilet siia tagasi" ehk tsikliga mööda Euroopat, 4

BULGAARIA

Kui ma lõpuks ületasin piiril paiknevat jõge ja õige kaardilehe ette keerasin, märkasin endalegi suureks üllatuseks omanimelist kohakest ja see polnud üldse kaugel. Loomulikult tundsin endas püha kohustust see koht üles otsida, üks selfie teha ja võimalusel sinna elama asuda, kasvõi korraks. Sest oleks ju ütlemata tore olla Marten Martenis. Esimest korda ma olingi natuke hädas, sest seda teed lihtsalt ei olnud olemas, hiljem sain küll teada, et ma oleks pidanud kohe peale piiri rekade vahelt läbi pugema ja oleksingi õiges teeotsas olnud, aga noh, ma polnud nii taibukas.

Aga kus keegi jälle märkab, et Marten otsib Martenit ja on ses siis midagi kahtlast, siis kohe ta ka appi tormab. See mees oli küll teel koju hoopis teises suunas, aga ta ei pidanud paljuks mul lihtsalt autoga 15 km ees sõita, et mulle õige koht kätte näidata.

Loomulikult oli tal vaja koheselt ka helistada kohaliku tsikliklubi inimestele. Noh, polnud palju vaja ja olimegi tsiklimeestega koos ja sõbrunesime kiirelt. Mind eskorditi hotelli, vahetasime telefoninumbreid ja lubati vana kombe kohaselt tagada mulle igasugune abi kõikjal Bulgaarias. Kahju ainult, et neil polnud mahti jääda väiksesse õllelauda.

Sellevõrra rohkem oli mahti hotelli peremehel ja veel paaril hotellikülastajal. Minu saabudes oli laud kaetud, mullegi tõsteti ette ja valati täis. Tutvusime, rääkisime kohalikest traditsioonidest ja vaatasime rahvuslikke muusikavideoid. Igatahes polnud veel valgekski läinud, kui mul oli juba pilt selge, et siia hotelli tahan veel teisekski ööks jääda.

TÜRGI

Nii mõnedki on juba mõistnud, et ma omadega Türgis olen.

Bulgaariast sain kingitusena kaasa päikesepõlenud kere, sest ma jälle ei osanud midagi arvata nõuandest, et üle veerandtunni korraga ei tasu päikesele ennast näidata, ja nüüd vahetan nahka, nagu suve alguse rituaal minu puhul ette näeb (kusjuures olgu öeldud, et tegelikult ei tegele ma ka Eestis päevitamisega väga sageli).

Olgu kuidas on, kuid kõrbenud nahaga ei ole rannas kuigi meeldiv vedeleda ja hoolimata sellest, et vees oli jälle hea olla, otsustasin Bulgaaria selleks korraks hüljata ja põrutasin Türgi poole.

Algus läks üle kivide ja kivide, sest õnneks tee peal kändusid sageli ei ole. Sain juba Bulgaarias targemaks, et kui endurorattaga sõitev mees ütleb, et tee on halb, siis tavainimese jaoks on tee tavaliselt läbimatu. Nii oligi. Lühim tee rannast Türgi piirini oli küll asfalt nagu kaardilgi kirjas, kuid kvaliteedilt või õigemini selle puudumisest, andis see tee isegi ukrainlastele silmad ette. Minu suureks õnneks oli seda mitte väga head teed ainult 50 km.

Huvitav vahejuhtum oli siiski ka, nimelt umbes poolel teel pidas esimest korda kogu selle kuu aja jooksul mind kinni politsei. Aga oli kohe näha, et nad lihtsalt igavlesid või tahtsid mootorratast näha või oli neil mingi kihlvedu. Igatahes küsis politseinik dokumente ja tegelikult ma ju tean, mis dokumendid sel puhul tuleb esitada, kuid andsin vaid ID-kaardi. Ta isegi ei vaadanud seda ja ütles, et võin edasi sõita. Tore, kui sain aidata inimestel tööposti otsas meelt lahutada (ilmselt olin ma viimaste aastate ainus tsikkel sel teel).

Esimene probleem tekkis piiril, sest tollimees pidi veenduma, et mul muude dokumentide kõrval ka liikluskindlustusega kõik korras oleks. Loomulikult ei olnud ma taibanud õigeaegselt varuda rohelist kaarti ja eestikeelsest poliisist ei saanud ta midagi aru. Proovisin siis esmalt lihtsat varianti, et sõlmin kohapeal uue kindlustuse. Selle eest küsiti 42 eurot, mis küll minu pikale veninud näo tõttu langes 37-le, aga ikkagi – see on parematel päevadel mu nädala kulu ja mitte ei tahaks seda niisama käest anda.

Aga kus häda kõige suurem, seal aeg-ajalt ikka ka õige ämber võtta. Nii ma siis helistasingi oma kindlustajale, kurtsin muret ja pandigi vajalik paber mulle meili, kuid koheselt selgus kaks uut probleemi. Tollimehed ei saanud mind arvutisse lubada, et ma paberi kätte saaksin ja Eestis pole enam fakse, et saata paber faksile, nii nagu peab. Lõpuks rakendas minu kallis naine kogu maaülikooli personali tööle, kusagilt keldrist leiti ka faks ja saingi vajalikud paberid kätte. Edasi läks lihtsalt – umbes seitse templit igale poole ja olingi Türgis.

Suured teed on siin väga head ja isegi piiril alanud vihmasadu ei seganud heal teel sõitmist.

Võtsin uuesti suuna Mustale merele, et näha, kas on samasugune rand nagu Bulgaarias. Kujutage ette, ei olnud. Vaid ca 100 km rannajoont mööda edasi ja ühtäkki on rand kivine, kuigi meeldivalt ümarate kivikestega ja harjumuspäratult kiiresti sügavaks minev. Telgi püstitasin ranna serva, tundsin, et jälle on õnn saabunud õuele ning uinusin. Kusjuures teadmiseks neile, kes tahaksid rannas nautida rahu ja vaikust, siis Musta mere rand Türgis on selleks täiesti sobiv paik, sest siinne valitsus investeerib rohkem kahe ülejäänud mere turismindusse ja Musta mere äärne on suhteliselt inimtühi.

Teisel päeval oli elu pisut keerulisem, sest Bulgaariast tulles pole võimalik sattuda Türki ilma Istanbuli läbimata. Mulle kohe üldse ei meeldi mootorrattaga sõites suured linnad, ummikud, palav kostüüm, ülekuumenev mootor – ei, see pole minu jaoks ja tunduvalt meeldivam on tulla suurlinnade võlusid nautima lennukiga ning liikuda kohaliku transpordiga. Hoolimata sellest, et valisin kõige kaugema võimaliku raja sellest I-tähega algavast linnakesest möödumiseks, siis tegelikkus nägi ikkagi välja selline, nagu ma ülalpool kirjeldasin.

Kui ma esimesel pooltunnil üritasin kuidagi kultuurselt liigelda ja väga palju ridade vahelt läbi ei tuisanud, siis üsna varsti sain kohaliku liikluskultuuri selgeks ja kulgesingi ridade vahel, risti üle ridade, operatiivsõiduki real jne. Loomulikult tegin ma ka selle vea, et avastades, et ma õigest teeotsast mööda olin vuranud, keerasin korraks kiirteelt maha, et kaarti uurida: kuidas ma ikkagi tagasi saaksin plaanitud mahasõiduni. Kiirteedega on alati see jama, et kui sa neilt maha keerad, siis tagasi saad hoopis mujalt – mulle jõudis see tõdemus kohale siis, kui umbes poolteist tundi olin mööda lõputuid äärelinnasid müristanud. Lõpuks oli mul nii ükskamakõik, mis suunas, aga saaks ainult välja.

Viimaks sain ja kihutasin kiirteel tagasi vaatamata umbes 65 kilomeetrit, et siis teha uus plaan ja vaadata, mis saab. Kiirteel on aeg-ajalt väravad, mis kontrollivad, kas sul kiirteemaks on tasutud. Ma ei olegi aru saanud, kas see maks kehtib ka tsiklitele, aga minu puhul hakkab neis väravates alati signalisatsioon tööle. Ma küll tunnen end natuke süüdi, aga enamasti ma sõidan mööda väikseid teid ja ei tunne väga karjuvat vajadust seda maksu tasuda – vangi mind muidugi pannakse selle eest, aga eks näis.

Kiirteelt maha keeranuna sattusin neetud kohta. Mu loogika ütles suhteliselt täpselt, kus ma oma arust olen, kuid kaart ei kinnitanud sugugi minu arvamust. Ja kui ma lõpuks teada sain, et vaatan kaarti valepidi, siis ma olin pisut nördinud ja tegelikult ei saanudki aru, kus ma kaarti lugedes vea tegin, kuid kahtlustan, et kiirtee läks kusagil tunneliks ja seepärast sattusin ma teisele poole kiirteed. Igal juhul ka kaarti teistpidi vaadates ei kattunud ükski koht kaardil tegelike kohanimedega või kui mõni kattuski, siis õigetele teeotstele ma ikka ei sattunud. Siin on imelik asi selle kaardiga, kuna suuremõõtkavalisel kaardil on linnakesed tähistatud vaid täpiga, siis tegelikus tänavate rägastikus peab just Türgis kõvasti õnne olema, et leida see rada, mis tundub vajalik ...

Enne Kreeka põhimaale suundumist sattusin pisut pummeldama kohaliku tsikliklubi Chopper Riders liikmetega. Ma muidugi näitasin üles liigset närvilisust, sest piletimüüja ütles, et kohal tuleb olla tund enne laeva väljumist. Tsiklimeestel oli aga kõigutamatu veendumus, et piisab, kui olla kohal kolm minutit enne väljumiskellaaega. Loomulikult valati mulle pidevalt õlut ja kohalikku "Home Made" rakkiid ehk maakeeli puskarit. Õnneks asus nende klubihoone sadamast vaid kiviviske kaugusel.

Olles vahetanud vastastikku komplimente, huumorit ja näoraamatu kontakte, olingi viimaks laevas. Alustasin sõitu küll koos ühe Portugali tsiklihärraga, sest prantslase laev väljub alles täna õhtul ja eile jäi ta minust maha õllelauda, kuid pärast lühikest tutvumist kolis seegi seikleja kuhugi trepi alla tuttu ja mind ootas ees terve öö vältav praamireis, täis kurnavat toolidel kügelemist ja mittemillegi tegemist.

Ainuke tore moment oli see, et vahetult peale kohviku sulgemist sain aru, et kuna rahaliste ressursside ülekülluse puudumisel polnud mul voodikohta ja terve öö viie-eurost õlut kaanida ka ei jaksa ning kohalike kombel toolidel tukkumist ma ka heaks kiita ei suuda, siis tundus õige lahendus olevat keerata tugitool kummuli, nii et seljatugi moodustab mugava padja ja lihtsalt põrandal magada. Tore seejuures oli see, et umbes tunnike hiljem oli pool kohvikut minu eeskuju järginud. Enne uinumist kirusin ennast vaid pisut, et ma polnud taibanud rattalt madratsit ja magamiskotti kaasa haarata, kuid magasin sellest hoolimata nagu lapsuke – nagu rahutult magav ja vähkrev lapsuke.

Ateenasse või selle sadamapoolsesse eeslinna jõudes tabas mind jälle seesama üllatus, mille pärast ma ei ole suurlinnadesse kiindunud. Aga erinevalt varasemast polnud mul seekord isegi piinlik, et kohalikud oma võrridega minust vasakult ja paremalt mööda tuhisesid. Õnneks ei olnud mind ka hüljanud linnades orienteerumisoskusega kaasnev veider vedamine: sattuda hoolimata kõigest õigetele teeotstele. Mingi ajaühik hiljem olingi sõber Zurguti juures, et täna või hiljemalt homme tähistada korralikult jaanipäeva ja võidupüha. Muide palju õnne teile kõigile saabunud võidupüha puhul!

Lähipäevadel üritan kõigest jõust mitte midagi teha. Koos interneti, teleka, külma õlle ja veel mõnede komponentidega võib see puhkus isegi õnnestuda.

JÄRGNEB.