"Palun üks edasi-tagasi pilet siia tagasi" ehk tsikliga mööda Euroopat, 3 (1)

RUMEENIA

Piiril läks seekord olulisemalt kiiremini, kui olin arvanud. Algul muidugi sattusin järjekorda, kus oli ridamisi rumeenlasi, kes käivad piiri tagant odavat ja viletsat peldikupaberit smugeldamas. Mina ei suutnud sellest aru saada, sest samasugust viletsat paberit müüakse ka siinpool piiri, aga ju siis on ikka mingi põhjus, sest pooled autod olid neid rulle täis või on siis rumeenlastel suuremat pasanteeriapidustustust oodata.

Mingil hetkel tuli üks mees mulle ütlema, et ma olen turist ja võin minna esimesse järjekorda. Ma küll päris täpselt tema arvamust ei jaganud, aga kuna olen juba kohalike mitteuskumisega vigu teinud, siis ikkagi läksin. Loomulikult sain ma selle peale tollimehe käest pragada ja pidin järjekorda tagasi minema ja kuigi järjekord liikus täiesti sundimatult tagasisuunas, et mulle ruumi teha, siis millegipärast kutsus sama tollimees mind ikkagi teise sappa. Aga et tagada enda heaolu või midagi muud, siis pani ta minu tagant keelumärgi ette.

Ma siis natuke vaatasin, kuidas minu ees vaidlevad ukrainlased teise tollimehega kümnekonna üleliigse kütusekanistri üle ja siis tuli seesama mulle nõu andnud mees ka samasse sappa, tõstis keelumärgi eest ära ja mulle sappa parkinuna pani keelumärgi jälle tagasi. Ilmselt selles peitus ka mingi konks, miks see tollimees siiski minu suhtes ümber mõtles.

Igatahes said kütusevedajad aru oma eksimusest ja keerasid otsa kodumaa poole tagasi ning mina olingi järgmisel maal.

Ma ei pidanud kiiruse lisamisele isegi mõtlema, käsi tegi seda täiesti iseseisvalt ja suurest rõõmust. Järgnevad 70 kilomeetrit ma lihtsalt sõitsingi lubamatult suure kiirusega  ja olin õnnelik nagu koplist pääsenud vasikas, lihtsalt sellepärast, et lõpuks ometi oli füüsiliselt võimalik kiiresti sõita. Sõitsingi – suvalises suunas, keerasin väikestele külatänavatele ja küladevahelistele teedele ning siis, kui olin lootusetult eksinud, leidus ka üks inglismaist keelt kõnelev noorsand, kes mind juhatas kohta, kust võiks ka öömaja leida.

Ma küll ei jõudnud sinna, vaid jõudsin tagasi Suceava linna ja võtsin siinses hotellis toakese. Mõtlesin küll, et jätan selle linnaga tutvumise vahele, aga kuna ma juba siin olen, siis lähen homme ja vaatan, mis saab. Tegelikult proovisin küladevahelisel alal ka telkimiskohta leida, aga mingil põhjusel pole siinpool piiri üldse kohti, mida metsaks kannataks nimetada. Ja ka lagedad kohad on vastikult kaldu.

Hotellides ma küll tavaliselt telekat ei vaata, kuid siin panin pildimasina käima ja neil on siin etnokanal, kust tuleb pidevalt "Must kass, valge kass" muusikat. Ei tea, mis mul viga on, kuid Eesti rahvamuusikat ma tavaliselt väga pikalt ei kannata, kuid siinne ülikiire puhkpillimäng mulle sobib.

Ja just praegu sain teleka vahendusel teada, et meilgi tuntud "Prillitoosi" tunnusmuusika on ka rumeenlaste seas tunnustatud rahvatantsumeloodia. Kuigi see on vist hetkel läbilõige maailma rahvaste muusikast, siis miks just "Prillitoos"...

Igatahes minu seiklused Rumeenias võib avatuks kuulutada.

***

Küsite juba, et millega ma küll tegelen, et mitu päeva pole ridagi esitlenud. Lihtne vastus oleks, et sõidan. Sõidan, kuni kann valus ja siis sõidan veel ja sõidan veel. Kui keegi peaks teile kunagi ütlema, et tsikliga matkamiseks on parim maa Rumeenia, siis võite teda täiesti vabalt ka uskuda, sest tõenäoliselt ta räägibki tõtt. Või vähemasti avaldab arvamust, mis suures osas ühtib minu arvamusega, ja nagu vanasõna ütleb, siis maitse üle ei vaielda, vaid naerdakse ja kakeldakse.

Igatahes ma olen tõesti peaaegu kogu päevase aja lihtsalt sõitnud ja sõitnud. Teen akna ka veel lahti – las lendavad putukad hammaste vahele. Kusjuures siin tegelikult peaaegu ei olegi putukaid. Putukate koha pealt võiks öelda, et ma kord 523 km jooksul käin visiiri pesemas.

Esimesel päeval pärast Suceavas ärkamist keerasin lihtsalt otsa täiesti suvalises suunas, sest põhi-lõuna-ida-lääs ei omanud mitte mingit tähtsust. Vahel, kui suurematest teedest villand sai, siis keerasin küla vahele ja sõitsin jälle suvalises suunas hobusemeestest mööda laveerides.

Rumeenias on peaaegu kõik teed kas head või väga head ja isegi väiksematel külateedel on ääretult mõnus kruiisida. Kuigi aeg-ajalt juhtub, et lased mõnuga 30-40 kilomeetrit lahedat kurvilist teed mööda, kallutades pidevalt vasakule ja paremale, kohati tuleb vastu puhta mägede õhu ja rõõsa koore peal üles sirgunud tumedapäiseid kaunitare ja siis saab tee lihtsalt otsa. Egas' midagi, puhud kohaliku külamehega mõne sõna inglise-itaalia-prantsuse-rumeenia segakeelset juttu ja asud täpselt seda sama teed mööda tagasi kallutama, nautides taas tumedapäiste kaunitaride vaatamist, et pärast 30-40 kilomeetrit tagasiteed keerata taas rajale, mis lõpeb jälle kusagil mägede vahel nii, et vaid mägi on vastas. 

Inimesed, kes ei ole teedel kallutamisest nii eufoorias kui mina praegu, küsivad kindlasti, et kas ma tõesti kolm päeva pole peale kallutamise muud teinud. Olen ikka. Vaateid nautinud, siis vaateid nautinud ja vahel ka vaateid nautinud. Kuigi ideaalse ilmaga, ideaalsel teel ja korras mootorrattaga on päris suur pingutus korraks seisma jääda ja ümbritsevast ilust ning fantastilistest vaadetest ka pilti teha.

Aeg-ajalt olen peatunud ka mõne kiriku või kloostri juures ja neid on siin igas külas kolm-neli tükki. Kirikud on siin pisut teistsugused kui harjumuspärane. Kui ma Poolas kirjutasin, et seal on palju ilma räästata majasid, siis siin üldiselt on majadel räästad tavalised, kuid kirikud millegipärast on tohutute räästastega. Ütleks nii, et kirikutel on kuni kahe meetri laiused räästad ja see on päris omapärane.

Huvitavad on kirikud ka seestpoolt. Kui tavaliselt on kirikutes ikoonid ja mõned seinakaunistused, siis siinsetes kirikutes on kõik seinad, laed ja aknaorvad kaetud valdavalt sinistes toonides pühakupiltidega ja altarisein tervenisti kuldraamides pühakupiltidega.

Erinevalt tavaarusaamast pole keset kirikut pinke, sest kirikusse tullakse palvetama. Seinaäärtes küll on mõned pingid eriti põduratele, kuid needki on tehtud nii kõrged, et sealt on hea põlvedele kukkuda. Nad palvetavad siin uskumatult palju, aga küllap siis nii on hea. Lihtsalt mul on kohati ebamäärane tunne, kui ma keset teenistust (neil on kogu aeg vist teenistus) sisse sajan, ja veel risti ette ei löö ja ühtki pühakupilti ka ei musita. Ja kuna ma olen oma paksus nahkvammuses, kiiver käes ja põlvekaitsmed peal, siis ilmselt nii mõnedki kohalikud peavad mind millekski kurjaks, kes on tulnud neile nende pattude eest kätte maksma ja löövad igaks juhuks risti ette rohkem kordi kui hädapärast vaja.

Samuti pole kirikutes tavapäraseid korjanduskaste, on vaid karp ja juures kiri, et ühe leu eest saab indulgentsi (või midagi muud) osta. Aga sellevõrra suurem rõõm oli ühes kloostris, kus ma mungale 20-leuse pihku surusin (mul olid omad sotid klaarida) ja selle eest ma ei tahtnudki vastu saada seda sodi, mida tavaliselt igas kirikus müüakse.

Äge on see, et kirikus toimuvat jutlust või ka lihtsalt rituaalset laulu kantakse hiigelsuurte kõlarite kaudu üle ka õue. Kui ma selle kiriku kõrval elaks, siis ma ilmselt kaaluks mingeid radikaalseid meetmeid, kuid korraks kirikuaeda sattudes on see ägedalt meditatiivne kogemus.

Aga olge mureta – ei ole ma veel päris vagatsejaks hakanud. Näiteks üleeile sattusin Suceavas klubisse 31Motors, mis on ühtlasi ka kohaliku tsikliklubi Choppers Academy MC klubimajaks. Ja ma mitte ainult ei sattunud, vaid seal toimus ka väga lahedat balkani folkmetalli viljeleva bändi GOD the Barbarian hordes kontsert. Kui ma juba varasemalt olen öelnud, et musta ja valge kassi muusika mulle sobiv on, siis kujutage seda sama ette metalli võtmes. Igatahes mina tunnistan küll, et mul on mõneks ajaks uued iidolid.

Pärast kontserti vennastusime loomulikult klubi meeste ja nende hängeritega (tsikliklubi liikmeks soovijad – toim). Ka Rumeenias on mingil kujul lubatud Moonshine (samakas, puskar – toim) ja loomulikult oli vaja seda ikka õllega vaheldumisi trimbata. Igatahes lõppes see sellega, et ma hotelli jõudes leppisin juba targu kokku, et kell 12 on täiesti vastuvõetamatu välja kirjutamise kellaaeg ja mul lubatigi lahkelt kella 15ni põõnata. Sobivalt veider oli see, et ma olin selleks ajaks täiesti sirge poiss ilma ühegi vaevuseta. Järelikult võib ka kohalikku kraami lugeda väga heaks.

Hetkel olen jälle ühes pansionaadis. Tahaks küll, aga ilmselt mitte ka väga telkima minna ja tegelikult leiab siin telkimiskohti küll, aga ikka ja jälle leian end käimas välja 7-10 eurot, et korralikult dušiga toas magada. Ju siis pole veel nii häda käes. Homme lähen lumisemaid tippe vaatama, kaugelt ma neid juba näen.