"Palun üks edasi-tagasi pilet siia tagasi" ehk tsikliga mööda Euroopat, 1 (4)

LÜHIKOKKUVÕTE

Riigid: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ukraina, Rumeenia, Bulgaaria, Türgi, Hiios (Kreeka), Kreeka, Kreeta (Kreeka), Kreeka, Makedoonia, Kosovo, Montenegro, Serbia, Ungari, Slovakkia, Tsehhi, Poola, Leedu, Läti, Eesti. Reisi kestus: 62 päeva (17. mai – 17. juuli 2015). Kulud: 3400 eurot ehk keskmiselt 55 eurot päevas, sealhulgas 750 liitrit bensiini, 26 ööbimist hotellis, 6 ööbimist telgiga kämpingus.

EESTI

Ühel ilusal päeval, nii umbes kolm või neli aastat tagasi, mõtlesin, et lähen minema. Et saadakski kõik kus see ja teine ja vaataks pisut, mis ilmas sünnib. Mõeldud-mõeldud, nagu lätlased ütlevad. Kaalusin seda mõtet umbes kuue õlle jagu ja jõudsin järeldusele, et nii ikka ei saa. Ja põhjuseid selleks, et mitte saada, oskan minagi väga kergekäeliselt leida. Küll on lapsed väiksed, küll on raha vähe, küll on tööl huvitav, küll on keegi haige või on laulupidu tulemas.

Igatahes järjest enam minemaminemisest mõtiskledes tulin avastusele, et tegelikult ei lõpe sellised põhjendused mitte minemiseks mitte iialgi ja enamusel inimestel jääbki minemata. Kuidagi peab ju siiski saama teha ka neid asju, mis tunduvad kahtlase väärtusega, aga selle eest on huvitavad, ja sellest tõdemusest lähtuvalt otsustasin panna omale tärmini või kuupäeva, millest taganemine peab olema juba väga keeruliselt põhjendatud.

Vaatasin kalendrit eest poolt ja tagant poolt ning arvutasin kokku, mitme euro eest ma veel ühele välismaa pangale kuulun. Olgu öeldud, et see viimane on päris kaalukas argument ja need kel jäänud oma katusealuse eest tasuda veel umbes pool elu, siis võib olla te ei peaks edasi lugema – noh, et mitte masendusse sattuda või nii. Aga eks te ise tea. Mina panin omale igatahes kirja viisteist mai aastal kaks tuhat viisteist.

Esialgu polnud mul mingit plaani, et kuhu minna ja mida teha. Üks tuntud kaitseliitlane ütles ikka, et "plaan peab alati olema, sest kui on plaan, läheb ainult plaan peesse, aga kui plaani pole, siis on oht, et kõik läheb peesse".
Mõtisklesin oma idee üle ja vaagisin seda ühelt poolt ja teiselt poolt. Mineku koha üle oli mul igasuguseid mõtteid. Küll pidasin plaani minna hääletades Indiasse, küll plaanisin minna jalgrattaga Portugali ja veel mõned naljakad mõtted. Teine mitte vähem tähtis argument oli, et kuidas minna.

Valikuid on ju rohkem kui kaks, nt minnagi hääletades või hankida üks odav sõiduk ja sõita sellega nii kaugele kui võimalik ja siis üritada see sõiduk kahe õlle eest kellelegi maha parseldada või minna lähimasse lennujaama ja viimase hetke piletiga sõita kaugele maale või... või... . Igatahes oma suure mõttetöö tulemusena koostasin plaani, mis kõige enam sobib minu mõttelaadiga. Loomulikult pidin alguses loominguliselt kujutlema, et milline see minu mõttelaad üldse on.

Järeldus oli minu endagi jaoks pisut üllatav ja sain nimelt aru, et tegelikult pole mulle üldse tähtis sihtkoht ja ma tahan hoopis teel olla, ehk tähtis pole kohalejõudmine, vaid tähtis on teekond. Ja väljamõeldud plaan oli geniaalne vähemalt minu enda jaoks ning parim plaan oli ja on minna täiesti ilma plaanita – lihtsalt võttagi ennast igast töökohast lahti, maksta eelnevalt kõik võlad ja teel olles ristmikel otsustada, milline suund tundub huvitavaim.

***

Aga leidsin, et tegelikult ei taha ma teel olles kellegi eest vastutada ja ei taha kellegagi oma varustust või saatust jagada ning mõnikord on ju ka mõnus lihtsalt telgis rahulikult peeru lasta, ilma, et peaks end pisut piinlikult tundma ja nii ma siis ütlesingi endale: "Üksi" ja eks siis paistab.

***

Naisega üllatuslikult polnudki väga keeruline kaubale saada. Esmamainimisel ta loomulikult ei osanud miskit kosta – eks mul ole ju ennegi totakaid ideid olnud. Vahepeal oli tal kahtlemise periood (kahtles temagi minus või minu terves mõistuses). Aga nüüdseks võin öelda, et mul on ikka naisega vedanud ja ta on täitsa toetaval seisukohal. Nagu ta mingil hetkel kellelegi avaldas, et mind polevat mõtet väga tagasi hoida, sest vastasel juhul ma ei pruugi tagasi tullagi, aga nüüd olevat vähemasti lootust. Ega ma siinkohal sellele avaldusele väga vastu vaielda ka ei oska.

***

Igatahes pühapäeva ennelõunal veel viimane endel (võeh kui vastik sõna) ja teele Luunja risti poole.

Ei tea kas korraldasid hispaanlased midagi, sest visatud kullil oli Hispaania sümboolika. Proovisin paar korda veel ja sain peaaegu sama tulemuse ning nii tuligi asimuut panna paika Valga ja Poola suunale.

LEEDU

Esimese öö õigus langes ühele Panevezize hotellile.

POOLA

Poola on tegelikult igavesti tore maa. Lihtsalt Poolas peab aega olema. Need, kes peavad läbi Poola kuhugi mujale sõitma, muidugi vihastavad sellise arvamuse peale, aga mul oli igavesti tore. Vuristasin mööda tillukesi külakesi. Vaatasin igas külakeses olemas olevat kirikut. Huvitav seejuures on see, et selles osas kus mina ringi vurasin polnud peaaegu ühtegi vana kirikut – kõik puha tänapäevased ja veidralt moodsa arhitektuuriga. Teine asi, mis siinkandis levinud, on ilma räästata katused. Pisut veider ja silmale harjumatu on näha terveid külasid majadega kus katused on seintega tasa.

Huvitav on ka jälgida kuidas inimesed endale elatist teenivad. Mõnes külakeses polnud ühtegi poodi selle harjumuspärases tähenduses, küll aga oli peaaegu igas majas mingi garaažipoeke. Värava peal on lihtsalt suur reklaam, et siit saab toidukaupa, siit saab saematerjali, siit saab tööriistu, siit saab katusematerjali jne. Mõni küla oli tervenisti nagu üks suur kaubanduskeskus.

Vahel trehvab nägema majatrepil istuvaid papisid, kes mängivad näiteks akordionit või trompetit. Loomulikult on igas kohas, kus ma peatun, alati mõni papi, kes ka pool elu mootorrattaga sõitnud ja siis nad jutustavad sulle poola keeles oma huvitavaid lugusid, kuidas nad ikka Jawa või Dnepriga ringi vurasid.

***

Metsas laulavad isegi ööbikud poola keeles või vähemasti on minu mõlemas telkimiskohas mind terroriseerinud mingi lind, kes laulab pidevalt kruuu kruuu või kurrrr kurrrr – kodus ma pole igatahes sellist lindu kuulnud.
Huvitavatest juhtumitest veel, et viimasel telkimisööl oli mul sõnavahetus ühe sokuga. Siis, kui mina rahumeeli õndsa und norskasin, tuli üks sokk minu telgi kõrvale ja kui ta siis oma kähiseva haugatuse tuulde paiskas, siis ma pidin ehmatusest peaaegu lakke hüppama ja pükse oli mul niikuinii plaanis pesta ... (nali). Seejärel pani see sokk kümmekond meetrit eemale ja sõimas mind veel pool ööd.
***

Eile päeval külastasin Chelmi linna – väga mõnus väike linnake (vaid ca 650 000 elanikku). Kõigepealt ületasin ennast ja turnisin treppe mööda linna kõrgeimasse torni. Vaade oli mõnus.

Seejärel jalutasin niisama mööda linna, kuni tekkis ohjeldamatu vajadus ühe külma ja kohaliku õlle järele, olgu lisatud, et päikese käes oli ca 30 kraadi sooja. Ja kohe sain teada, kui rikkad inimesed elavad Eestis. Nimelt maksin ma välikohvikus selle õlle eest neli kohalikku raha ehk eurodes teeb see natuke üle ühe euro. Lausa ropendama ajab, sest näiteks Vara poest õlut nii odavalt kätte ei saa.

***

Aga eilse juurde tagasi pöördudes tuleb mainida, et see esimene õlu kutsus esile hotelli kolimise ja järgmise õlle ja järgmise ja järgmise ... karvajagu jäi puudu, et oleks lausa joomaks läinud. Igatahes leidsid pärast mõningast õlle manustamist nii mõnedki poolakad endas varjatud andeid, mis avaldusid inglise, vene, saksa ja veel mõnede keelte selgeks saamises. Igatahes oli päris lõbus öö, mida kahjuks ei saa küll hommiku kohta öelda.

Igatahes kohe kui olud lubasid, põrutasin ida poole. Piirile jõudes sain kohe teada, et üks tollimees olla mind Chelmis (ca 60 km kaugusel) märganud ja minu ratas olevat tema lapse üles äratanud. Ma arvan, et selles võib isegi terake tõtt olla.

JÄRGNEB.